Bos taurus
Selts: sõralised (Artiodactyla), sugukond: veislased (Bovidae).
Ingl: bovine, domestic cattle.
Erialakirjanduses kasutatakse veise puhul ladinakeelsest nimetusest tuletatud lühendit bo.
Soost ja vanusest sõltuvalt kannab veis erinevaid nimetusi: pull, sõnn – isasloom; lehm – poeginud emasloom; härg või kabu – kohitsetud isasloom. Noorlooma nimetuseks on vasikas kuni 6. elukuuni; mullikaiga kestab lehmikul poolest aastast kuni poegimiseni, õhv on tiine mullikas ning pullik või värss on isane noorveis poolest aastast kuni paarituseani.
Põline eesti maatõugu veis
Nimetatakse ka maaveis, maatõug, eesti maakari.
Aretus. Eesti maakarja veised olid väikese kasvu ja kehamassiga vaevalt meetrise turjakõrgusega sarvilised loomad. Tavalise taluloomana teadlikku aretust ei toimunud. 20. sajandi esimesel poolel võeti eesmärgiks aretada veis vastupidavaks, tugeva kehaehitusega, suure toodanguvõimega ning kohalikele oludele sobivaks.1 Aretus tõi kaasa nudipäisuse.
Kolju. Veise koljul on alusega tahapoole suunatud püramiidi kuju. Ajukolju paikneb kaudodorsaalselt. Koljuluud on valdavalt ühendatud sidekoeliste õmblustega, mis elu jooksul luustuvad, liikuvalt liigestuvad vaid oimuluuga alalõualuu ja keeleluu. Kolju on massiivne, rohusööjale iseloomulikult on veise näokolju suhteliselt suur, kuna koresööda peenestamiseks ja mäletsemiseks on vaja suurt hammaste mälumispinda.
Paljud kolju luud on pneumaatluud, neis asuvad limaskestaga vooderdatud ning õhuga täitunud urked suurendavad kolju näoosa luulist pinda, kuid ei suurenda oluliselt kolju massi. Otsmikuurge ulatub ka luulistesse sarvjätketesse. Luulisi sarvjätkeid katab sarvepärisnaha kasvatatud sarvetohl. Sarved kasvavad looma viiendaks elukuuks. Pullide sarvekasv on ühtlane, lehmadel aga perioodiline, tiinuse ajal sarvede kasv pidurdub ning sarvetohlu pinnale jäävad vaod, nn sarvepügalad. Pügalate arvu järgi saab määrata lehma poegimiste arvu. Liites neile veel 2, saame lehma ligikaudse vanuse, sest esimene poegimine toimub kaheaastaselt.
Hambavalem 0.0.3.3/3.1.3.3. Lõikehambad ja kihvad on ühe juurega emailiköbrulised, puuduvad ülalõuas, alalõuas on kihv muutunud lõikehamba sarnaseks ning nihkunud kühvelja krooniga lõikehammastega ühtsesse ritta. Purihambad on kõrgekroonilised emailikurrulised ning kasvavad vastavalt kulumisele.
Muu. 19. saj lõpupoole andis eesti kohalikku tõugu lehm keskmiselt 600–750 liitrit piima aastas. 1914. aastast hakati veiseid tõuraamatusse kandma ning seati sisse karjakontroll, kus on kirjas, et 1925. aastal lüpsti lehmalt 1614 kg piima.2
Põlvnemine. Koduveise ulukeellaseks on tarvas (Bos primigenius), kõrgejalgne 2-meetrise turjakõrgusega loom. Viimane tarvas suri 1627. aastal Varssavi lähedal Jaktorówa loomapargis.
Kodustamise Lähis-Ida alglättest levis veis 8000 aastat tagasi tõenäoliselt mitmeid teid pidi Euroopasse. Eesti aladele jõudsid esimesed kariloomad rändkarjakasvatajatega arvatavasti II aastatuhandel eKr.
Läti Henrik mainib oma kroonikas, et kohati olid karjad lõputud ja loendamatud, ning märgib ära mitmetuhandepealisi karju, mida sakslased meie aladelt kaasa tõid. Keskajal lehmad talvel piima ei andnud, sest sööt oli kehvapoolne. Veiseid kasvatati peamiselt sõnniku tootjatena, härgi kasutati tööloomana.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-46, skelett on hangitud enne 1918. aastat.
- Ohustatud_toud.pdf
- Jalakas, M., 2004. Eesti holsteini tõugu lehma vaagen ja udara kandeaparaat sünnitusabi seisukohalt. Väitekiri. Tartu, EPMÜ.
Eesti maatõug
Ametlik tõulühend on EK (ingl EN – Estonian Native). Kutsutakse ka eesti nudi või nudipää.
20. saj alguses hakati eesti kohaliku lehma piimaanni parandamiseks tooma Soomest sealse maakarja pulle. Kuna ristamiseks kasutatud lääne-soome maatõug oli sarvedeta, on ka praegune eesti maatõugu lehm sarvedeta. Eesti maatõugu veis on 2001. aastast kantud FAO (ÜRO põllumajanduse- ja toiduorganisatsioon) ohustatud tõugude nimekirja.1 2020. aastal oli jõudluskontrolli andmetel Eesti lüpsikarjades 640 eesti maatõugu lehma ning keskmine piimatoodang isendi kohta oli 4690 kg.2
Tänapäeva maatõugu veis on valkjaspunase värvusega ja nudi, suhteliselt raske pea, sirge selja, kitsama tõusva, sirge või luipa laudjaga, enamasti kausja udara ning tugevate jalgadega. Lehma eluskaal on 430…470 kg, ristluukõrgus keskmiselt 128 cm ning turjakõrgus 120 cm. Sünnimass on pullvasikatel 33 kg ja lehmvasikatel 30 kg. 305 päeva laktatsiooni toodang on 4748 kg ning lehmad püsivad karjas teistest tõugudest keskmiselt kauem. Eestis peetavatest piimatõugu lehmadest on raskeid sünnitusi ja surnultsünde enam eesti holsteini tõugu lehmadel, kõige harvemini aga eesti maatõugu lehmadel.
Kolju. Fotol on maakarja lehm Õõda kolju. Veistel on kolju otsmikuluu sarnaluumine jätke ja sarnaluu otsmikuluumine jätke ühendatud, mistõttu on silmakoobas ehk orbiit ümbritsetud luulise ringiga (1). Maatõugu veisel kadusid tõuaretuse käigus möödunud sajandi alguses sarved, karjasiseses hierarhiavõitluses võetakse kasutusele sarvedevaheline mügar (2).
Hambavalem 0.0.3.3/3.1.3.3. Lõikehambad ja kihvad ühe juurega emailiköbrulised, puuduvad ülalõuas (3), alalõuas on kihv muutunud lõikehamba sarnaseks ning nihkunud kühvelja krooniga lõikehammastega ühtesesse ritta (4). Lõikehammaste juured on hambasompu nõrgalt kinnitunud ning vanemal loomal võivad nad välja langeda. Purihambad on kõrgekroonilised emailikurrulised ning kasvavad vastavalt kulumisele. Kuludes tekivad hamba mälumispinnale poolkuujad kurrud. Nii eespurihambad (P2…P4) kui purihambad (M1…M3) suurenevad kaudaalses suunas. Ülalõua purihambad on laiemad, alalõua hambad aga pikemad. Mäletsejaliste mälumine on unilateraalne, vaheldumisi kasutatakse mõlemat suupoolt, kuigi sageli eelistatakse üht.3
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-47, skelett on hangitud enne 1918. aastat; AP-519, Õõda kolju.
1. https://vet.agri.ee/et/loom-soot/ohustatud-loomatoud/eesti-maatougu-veis
2. Eesti jõudluskontrolli aastaraamat 2020. https://www.epj.ee/assets/tekstid/aastaraamatud/aastaraamat_2020.pdf
3. E. Ernits. Hambad. Tartu, 2000.
Eesti punane veis
Tõutähis EPK (ingl ER – Estonian Red).
Aretus. Kuna eesti aborigeense veise piimajõudlus oli väike, hakati 19. saj lõpupoole mõisatesse sisse tooma Lääne-Euroopa parimaid veisetõuge. 1862. aastal imporditi 21 angli tõugu veist Saksamaalt ning neid pulle hakati kasutama kohaliku tõu parandamiseks.1
Üks suuremaid aretajaid oli Hellenurme mõisas, Valgamaal akadeemik Alexander von Middendorff, kelle initsiatiivil asustati 1885. aastal Balti aretuskarja tõuraamat, mis oli ühine kõikidele tõugudele. Sajandi viimasel kümnendil jõudis punane veisetõug ka Lõuna-Eesti talukarjadesse.
2020. aasta jõudluskontrolli andmetel oli eesti punase veisetõu lehmi 13 056 ning keskmiseks piimatoodanguks oli 9131 kg.
Skelett on valmistatud 1970. aastate suurima elueatoodanguga lehm Paavliku luudest, kes lüpsis 4992 lüpsipäevaga (16 aastaga) 87 676 kg piima.2
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-48, skelett on valmistatud 1967. aastal hukkunud lehm Paavlikust ja hangitud Udevalt (Järvamaa). Hankija Paul Saks, skeleti monteerisid üliõpilased Anu Käärik, Endel Pendin, Olav Reivert, juhendaja dotsent Elmar Vau.
1. https://www.pikk.ee/valdkonnad/loomakasvatus/piimaveisekasvatus/toud/eesti-punane/
2. Eesti jõudluskontrolli aastaraamat 2020. https://www.epj.ee/assets/tekstid/aastaraamatud/aastaraamat_2020.pdf
Eesti holstein
Tõutähis EHF (ingl Estonian Holstein).
Varemalt eesti hollandi-friisi tõug nimetati aastal 1951 eesti mustakirjuks veisetõuks, 1997. aastast nimetati eesti holsteini tõuks ja tõumärgiks sai EHF.1
Aretus. Ajalooliselt on eesti mustakirju karja levikupiirkonnaks kujunenud Põhja- ja Lääne-Eesti, kuna oluline roll Eesti mustakirju karja aretuses oli Raikküla mõisa omanikul Leo von Keyserlingil, kes oli ka Eestimaa Põllumajanduse Seltsi president.2
1624. aastal toodi Virumaale Purtse mõisa esimene hollandi sugupull ja seitse hollandi lehma. Importima hakati hollandi tõugu veiseid, kuna tõendati, et üks hollandi tõugu lehm annab niisama palju piima kui neli kohalikku lehma. Teadlikumalt alustati tõuaretusega 19. saj teisel poolel.
2020. aastal oli Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli andmetel Eestis 69 163 eesti holsteini tõugu lehma (85,4% lehmadest) ning keskmine piimatoodang lehma kohta 10 677 kg.3
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-49, skelett on hangitud 1980. aastal, hankija Paul Saks, valmistajad üliõpilased Ain Starast, Jüri Pajusoo, Peeter Tõnurist dotsent Paul Saksa juhendamisel. Skelett monteeriti toonase rekordlehma Luiva luudest. Luiva toodi loomakliinikusse jalahaiguste tõttu, kus tal eemaldati luuvohangute tõttu parema tagajala külgmise (neljanda) varba sõrg, mis aga tema jalavaevusi ei kõrvaldanud. Holsteini tõu jalaprobleemid on holsteini lehmade karjast väljalangemise põhjustest sigimisprobleemide ja udarahaiguste kõrval esimese kolme seas.
1. https://etky.ee/piimaveis/
2. E. Siiber. 2000. Mustakirju karja tõuraamatu pidamine. Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi toimetised 13.
3. Eesti jõudluskontrolli aastaraamat 2020. https://www.epj.ee/assets/tekstid/aastaraamatud/aastaraamat_2020.pdf
Eesti mustakirju veise kolju
Kolju. Veise koljul on alusega tahapoole suunatud püramiidi kuju. Ajukolju paikneb kaudodorsaalselt. Koljuluud on valdavalt ühendatud sidekoeliste õmblustega, mis elu jooksul luustuvad, liikuvalt on vaid alalõualuu, mis liigestub põntjätke kaudu (1) oimuluuga ja keeleluu, mis kinnitub koljupõhimikule sidemeta varal. Kolju on massiivne, rohusööjale iseloomulikult on veise näokolju suhteliselt suur. Otsmikuurge ulatub ka luulistesse sarvjätketesse (2). Koljuurked suurendavad kolju mahtu, mis on oluline rohusööjale olulise hammastiku paiknemiseks. Limaskestaga vooderdatud ning õhuga täitunud urked ei suurenda aga oluliselt kolju massi.
Hambavalem 0.0.3.3/3.1.3.3. Lõikehambad ja kihvad ühe juurega emailiköbrulised, puuduvad ülalõuas, alalõuas on kihv muutunud lõikehamba sarnaseks ning nihkunud kühvelja krooniga lõikehammastega ühtesesse ritta. Purihambad on kõrgekroonilised emailikurrulised ning kasvavad vastavalt kulumisele. Kõrgekroonilised hambad, kui hammaste vanemas eas juurdekasvu enam ei toimu, kerkivad hambasompudest välja ning viimased täituvad luukoega.2 Fotol oleval 26-aastasel lehma koljul on hambad tugevalt kulunud (osaliselt kuni kliinilise juureni – 3), osaliselt ka välja langenud ning hambasombud luukoega täitunud.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-179, kolju pärineb mustakirju lehm Liisult, kes sündis 1964. aastal Hiiumaal Emmaste kolhoosi laudas ning elas 26 aasta vanuseks.1 Esimest korda poegis Liisu 3 aasta vanuselt ja viimast korda 20-aastaselt 1984. aastal. Kokku tõi ta ilmale 12 lehm- ja 4 pullvasikat.
Laudas peeti lehma nii kõrge eani lüpsjate lemmikloomana, kuni viimaks jäid tema jalad nii haigeks, et toodi Tartusse loomakliinikusse.
Lehma sarvjätkeid kärbiti, kuna need hakkasid rõngasjalt otsmikusse kasvama (2).
Zoomeedikumi kogu säilikud AP-180–183, jala luud. Liisu jalad olid tugevatest eksostoosidest tingitud vähese liikumisulatusega. Fotol on eesjalg dorsaalselt (A) ja palmaarselt (B) ning tagajalg lateraalselt (C) ja mediaalselt (D). Peamiselt esinesid vohangud randmeliigeste (4) ja kannaliigeste (5) piirkonnas. Liigesepinnad olid kahjustamata, kuid liigesesidemed ning kõõlused kaotanud luuvohangute tõttu oma elastsuse.
1. http://www.hiiuleht.ee/2017/07/eesti-vanim-lehm-elas-emastes/
2. E. Ernits. Hambad. Tartu, 2000.
Fluoroosihaige lehma kolju
Aastal 1983 koostas loomaarsti eriala lõpetanud Paul Oherd diplomitöö fluoroosikahjustustest lehmade hammastel ja liigesepindadel. Maardu keemiakombinaat, mille peamine toodang oli fosforväetised, paiskas õhku ohtralt flooriühendeid, mis sadenesid ümbruse karjamaadele ja veekogudesse. Sööda ja joogivee liigne floorisisaldus põhjustab fluoroosi, mis peamiselt kahjustab hambaemaili arengut. Olenevalt raskusastmest võib esineda hambakaariest, aga ka jäävhammaste täielikku puudumist. Fluoroosi tõttu kahjustuvad ka jäsemete liigesepinnad.
Meedikud peavad hammaste arengu seisukohalt parimaks joogivee fluorisisalduseks 1,0–1,2 mg/l.1
Fluoroosihaiguse esmased kliinilised tunnused avalduvad hammastikus ning need jagatakse kolme astmesse. Paul Oherdi diplomitöö tulemina Zoomeedikumi kogus säilinud koljul on näha III astme kahjustused, mille kohta kirjutab Paul Oherd diplomitöös: hambad on hele- kuni tumepruunid, vahel ka mustjad, alaarenenud, on tekkinud hambavahed, hammaste kalle on ebanormaalne, esinevad suured karioossed uurised ja kriidistunud kolded, email mureneb, hambad kuluvad ebaühtlaselt, on erineva pikkusega, hambad loksuvad.
Fotol oleval lehma koljul on hambakaar lühenenud, hävinud on ülalõualuudes mõlemapoolselt viimane eespurihammas ja esimene purihammas ning alalõualuus on kahjustunud luu parema M3 piirkonnas, sulguspind ebaühtlase kõrgusega ning kulunud külgsuunas kaldu.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-136, kolju hankija ja valmistaja Paul Oherd.
1. https://et.wikipedia.org/wiki/Fluoroos#cite_note-EPL-3
Lahknägukaksik
Nimetatakse ka jaanusepea (Diprosopus).
Ingl: diprosopus, craniofacial duplication.
Varase embrüonaalse arengu järgus tekkinud vea tõttu areneb loode, kel esineb üks ajukolju, kuid kaks näokoljut. Kolju kahestumise ulatus võib olla erinev.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-137, vastsündinud vasika pea, P-323 vastsündinud vasika kolju (ülal). Hangitud aastal 1949 või 1950, hankija dotsent Paul Saks.
Šoti mägiveis
Ingl: Highland cattle.
Levila. Šoti mägiveised pärinevad Šotimaa Highlandi piirkonna mägialadelt. Eestisse toodi esimesed mägiveised Rootsist meie rannaniite ja poollooduslike rohumaid hooldama 1999. aastal.
Mõõtmed. Täiskasvanud pullide turjakõrgus on 106–120 cm, lehmadel 90–106 cm, kehamass vastavalt 800 ja 500 kg.1
Anatoomiline iseloomustus. Šoti mägiveiste karvastik on enamasti kuldpruun, kuid levinud on ka kollased, heledad ja mustad variatsioonid. Aluskarv on väga tihe, lühike ja pehme, pealiskarv karedam ja pikk (üle 30 cm).2
Kolju. Vasikad sünnivad sarvealgetega ning juba kuuvanusel vasikal on sarvemügarikud nähtavad. Kolmandaks eluaastaks saavutab loom täisküpsuse, isaste sarved on baasilt jämedamad, kaarduvad ettepoole ning tömbimad sarvetipud suunduvad alla. Emaste sarved kaarduvad laiuti ja üles, tipud teravnevad pikemalt kui isastel. Vananedes sarvekasv aeglustub. Hambavalem 0.0.3.3/3.1.3.3.
Veiste sarvjätkeid katavad sarvainest ehk keratiinist sarvetohlud. Vastavalt aastaajale ja looma füsioloogilisele seisundile sarvetohlu kasvukiirus muutub: suvekuudel on kasv jõudsam, lehmadel aga tiinuse lõpukuudel, kui loode vajab rohkem toitaineid, sarvede kasv aeglustub. Nii kujunevad sarvedele kasvurõngad ehk sarvepügalad, mis näitavad lehmadel poegimiste arvu. Liites sellele sarvesõõride arvule kaks mullika-aastat, saame umbkaudse lehma vanuse.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-522, skelett. Üheksandal eluaastal raske sünnituse tõttu surnud Matsalu Rahvuspargist pärit loom, hankija Esta Nahkur, valmistaja Olev Uuk; AP-528, kolju, 14-aastane Šoti mägiveis on pärit Emmastest, Hiiumaalt, aastast 2008; AP-547, kiirikseene kahjustusega ülalõuaga kolju on pärit Tartumaalt, aastast 2012.
1. https://www.pikk.ee/valdkonnad/loomakasvatus/lihaveisekasvatus/soti-magiveis/
2. http://magiveis.ee/