Ameerika piison

Bison bison

Selts: sõralised (Artiodactyla), sugukond: veislased (Bovidae).
Ingl: American bison.

Levila. Looduses elab Põhja-Ameerika preeriate üksikutes paikades, sest peamine levila kahanes 19. sajandil küttimise ja koduveisega sissetoodud haiguste tõttu.
Arvatakse, et Ameerika piisoneid on looduses elanud 60–70 miljonit. Arvukuse ulatuslik vähenemine inimtegevuse tõttu algas 1830. aastal, kui transkontinentaalse raudtee rajamisel toideti suurt hulka teetöölisi piisonilihaga. Tänapäeval hinnatakse Ameerika piisonite arvukuseks umbes 350 000 isendit, kellest enamik elab eravaldustel ning ülejäänud looduskaitsealadel ja rahvusparkides.1
Mõõtmed. Tüvepikkus isastel 3,6–3,8 m, emastel 2–3 m, turjakõrgus isastel 1,7–1,9 m ja emastel 1,5–1,6 m. Kehamass 320–900 kg. Piisonite suurus kõigub alamliigiti, tasandikul elavad isendid on väiksemad ja ümarama kehaga, metsaaladel on piisonid pikema kere ja kõrgema turjaga.1
Anatoomiline iseloomustus. Piisonitele on iseloomulik suur pea ja kõrge turi. Karvastik on pruunikas, karvad on keha eesosas pikemad kui tagapool.
Hästi on arenenud lõhnataju ning kuulmismeel, piisonid haistavad ohtu kuni 2 km kauguselt, veekogude lõhna on nad võimelised tundma kuni 8 km kauguselt. Piisonid on osavad ujujad ja head jooksjad, saavutades kiiruse kuni 65 km/h.2

Kolju. Piisoni kolju on massiivne, rohusööjale iseloomulikult on näokolju on suhteliselt suur. Koljuluud on seest õõnsad, urgetega. Limaskestaga vooderdatud ning õhuga täitunud urked suurendavad kolju mahtu, mis on oluline rohusööjale hammastiku paiknemiseks, kuid ei suurenda oluliselt kolju massi. Otsmikuluule arenevad luulised sarvjätked ning otsmikuurge ulatub ka luulistesse sarvjätketesse. Sarved on piisonitel kaetud musta värvi sarvetohludega ning terava tipuga sarved keerduvad üles ning sissepoole. 
Hambavalem 0.0.3.3/3.1.3.3. Lõikehambad ja kihvad on ühe juurega, need puuduvad ülalõuas, alalõuas on kihv muutunud lõikehamba sarnaseks ning nihkunud kühvelja krooniga lõikehammastega ühtsesse ritta. Ülalõuas vastandub sellele igemetest arenenud tugeva sarvestunud limaskestaga ning luuümbrisele kinnitunud paksust sidekoest hambapadjand. Purihambad on kõrgekroonilised emailikurrulised ning kasvavad vastavalt kulumisele. Hambaemail moodustab kurde, mille alla jääb dentiin ning kurdude vahele ladestub tsement. Hamba kulumisel tekivad hamba sulguspinnale teravad emailikandid, pehme tsemendi ja dentiini asemel aga süvendid, kuusirpjad lehtrid (siit ka nimetus – selenodontsed hambad). Nii moodustub toidu peenestamiseks vajalik kare pind.
Mälumisel kasutavad mäletsejalised vaheldumisi mõlemat suupoolt, kuid sageli eelistatakse vaid üht. 3
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-536, kolju (ülemine foto) on valmistatud Tallinna Loomaaias elanud Ameerika piison Loviisast, lisaks koljule on kogus kogu Loviisa kokkumonteerimata luud; AP-541, kolju (♀, alumine foto) on valmistatud Tallinna Loomaaias elanud aastasest loomast 2009. aastal.
Ameerika piison Loviisa sündis 3.05.1982 Tallinna Loomaaias ning suri 21.01.2010 vanadusse. Loviisal sündis kokku kaheksa vasikat, viimati poegis ta 2001. aastal. Loviisa oli rahulik ja arukas piisonilehm. Loomaaia töötaja Jana Sajadjan meenutab, et karja omavaheliste rüseluste ajal kaitses ta lisaks oma vasikale ka teiste piisonilehmade vasikaid. Ta oli alati läheduses ja jälgis, et keegi viga ei saaks. Piisonikari austas ja hoidis Loviisat, teda ei tõrjutud karjast välja ka siis, kui ta juba eakas oli.4

Ameerika piison Loviisa Tallinna Loomaaias. Foto autor Maaja Kitsing.

1. https://animaldiversity.org/
2. https://tallinnzoo.ee/animal/ameerika-piison/
3. E. Ernits. Hambad. Tartu, 2000.
4. https://tallinnzoo.ee/ameerika-piison-loviisa/