Cervus elaphus
Selts: sõralised (Artiodactyla), sugukond: hirvlased (Cervidae).
Ingl: Euroopas kasutusel red deer, Põhja-Ameerikas elk ja wapiti.
Levila. Punahirve looduslik levila on Euroopa, Kaukaasia, Väike-Aasia ning ulatub ka Põhja-Aafrikasse.
Jahiulukina on punahirv sisse toodud paljudesse paikadesse üle maailma. Eestis peeti punahirve 19. saj lõpul ja 20. saj algul iluloomana parkides. Praegu levinud vabas looduses üle Eesti, suuremad asurkonnad on Saaremaal, Lääne- ja Lõuna-Eestis.1, 2
2020. aastal küündis punahirve talvine arvukus 11 000 isendini. Eestis on punahirv jahiuluk.3
Mõõtmed. Üks suuremaid liike hirvlaste sugukonnas. Tüvepikkus 165–260 cm, saba pikkus 12–15 cm, turjakõrgus 95–130 cm, kolju kondülobasaalpikkus 28–40 cm, kehamass isastel kuni 255 kg ja emastel kuni 150 kg.1
Anatoomiline iseloomustus. Euroopas elavaid punahirvi hinnatakse oma suuruse ja uhkete sarvede tõttu. Punahirvedel esineb tugev sooline dimorfism, kuna paaritumisõiguse nimel toimub pullide vahel armutu võitlus, on looduslik valik suunatud isaste suurenemisele. Enne jooksuaega jämeneb pulli kael, kuna pullide pusklemisel on peamiseks võitlusvahendiks sarved, tugevneb kaela lihastik. Mulje avaldamiseks pikeneb ka kaelapiirkonna karv, mida jahimehed nimetavad lakaks.4
Kolju. Isastele punahirvedele on iseloomulikud kuni kümneharulised pulksarved, emased hirved on sarvedeta. Hirvepulli sarve pikkus võib ulatuda meetrini ning sarved on tahapoole paindunud, üks haru suunatud rostraalselt. Sarved heidetakse maha kevadel ning kohe hakkavad uued sarved kasvama (kuni 2 cm päevas).2
Pea luud on võrdlemisi õhukeseseinalised, ninaluud ja lõikehammasteluud ehk intsisiivluud on pikad. Kolju näoosas esineb ülalõualuu, pisaraluu ja ninaluu vahel luustumata ala, silmakoopaeesne aken (1), mistõttu on ülalõuaurge on kaelud vaid kõhrelise seinaga. otstarve on teadmata, Kas kõhrega kaetud silmakoopaeesne aken võib punahirvel töötada näiteks hääleresonaatorina, pole selge.
Hambavalem 0.0-1.3.3/3.1.3.3. Lõikehambad ning lõikehammaste ritta nihkunud kihvhammas esinevad vaid alalõualuus, ülalõuas vastandub sellele igemetest arenenud tugeva sarvestunud limaskestaga hambapadjand. Lõike- ja purihammaste vahele jääb pikk hambalaie. Ülalõua kihv on punahirvedel ülalõualuu ja lõikehammasteluu piiril säilinud, noorloomadel on selle kroon ümardunud, juur lapik. Arheoloogid on leidnud punahirve kihvade särava emaili ja pärlilaadse ehituse tõttu neist valmistatud ehteid.5 Purihambad on madalakroonilised juurtega hambad. Hambakroonis moodustab email kurde, mille alla jääb dentiin ning kurdude vahele ladestub tsement. Hamba kulumisel tekivad hamba sulguspinnale teravad emailikandid, pehme tsemendi ja dentiini asemel aga süvendid. Nii moodustub toidu peenestamiseks vajalik kare pind.6 Ülalõug on alalõuast laiem ning hammaste sulguspinnad on vastastikku kaldu.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-134, kolju (♀) on hangitud enne 1918. aastat.
1. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. Ligi, K. 2013. Punahirv meil ja mujal. Eesti Loodus 12/2013, 8–15.
3. Keskkonnaagentuur.
4. http://www.valkyrieranch.com/wildlife/exotics/red-deer
5. https://doi.org/10.1006/jasc.2001.0687
6. Ernits, E. Hambad. Tartu, 2000..