Hippopotamus amphibius
Selts: sõralised (Artiodactyla), sugukond: jõehobulased (Hippopotamidae).
Ingl: hippopotamus.
Levila. Jõehobu looduslik levila on Aafrikas lõuna pool Sahara kõrbe ning Niiluse orus. Vabas looduses arvatakse tänapäeval elavat kuni 148 000 jõehobu. Erinevalt enamikust teistest poolveelise eluviisiga loomadest on jõehobu kohastunud varjuma vees ning toituma maismaal.1, 2 Nad eelistavad kahe meetri sügavust vett, et kogu kere oleks veega kaetud. Vees toimub ka paaritumine ja sünnitus.
Mõõtmed. Täiskasvanud jõehobude kehapikkus on 200–500 cm, isased on kahe meetri võrra emastest pikemad, turjakõrgus kuni 165 cm. Kehamass 1300–3200 kg, vastsündinud kaaluvad 20–55 kg.2
Anatoomiline iseloomustus. Jõehobude kehaehitus sarnaneb sigalastega, kuid molekulaarsed andmed viitavad sugulusele vaalalistega. Nahk on karvadeta, valdavalt hall või pruunikas. Nahk võib olla ka roosakas naha pinnale avanevate näärmete nõre tõttu.1 Nõre kaitseb looma päikesekiirguse ja bakterite eest.2 Jõehobud sünnitavad vette ning vastsündinu tõuseb esimeseks hingetõmbeks veepinnale.
Kolju. Jõehobud on kohastunud poolveeliseks eluviisiks, nende silmad, kõrvad ja ninaavad paiknevad suhteliselt kõrgel. Iseloomulik on suur suuava ja suuõõs, alalõuga suudavad avada kuni 150°. Silmad on väikesed, silmakoopad väljaulatuvad ning asetsevad koljulae joonest kõrgemal.1 Täiskasvanud jõehobu hambavalem on 2.1.4.3/2.1.4.3. Võhataolised lõikehambad ja vastakuti terituvad kihvad on kõrgekroonilised ning rohusööja kohta erakordselt võimsad. Lõikehambad on enesekaitseks, toitu haaravad mokkadega. Purihambad on emailiköbrulised.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilikud: AP-121, vastsündinu kolju (fotol) on hangitud 1889. aastal; AP-122, vastsündinu kolju on hangitud 1891. aastal.
1. A. Miljutin. 2015. Maailma imetajate mitmekesisus. Tallinn: Varrak.
2. https://animaldiversity.org/accounts/Hippopotamus_amphibius/