Hallhüljes

Halichoerus grypus

Selts: loivalised (Pinnipedia), sugukond: hülglased (Phocidae).
Ingl: grey seal.

Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.

Levila. Hallhülged asustavad Atlandi ookeani põhjaosa meresid, hinnanguliselt on kokku 400 000 isendit, kes jagunevad kahte asurkonda: Lääne-Atlandi (enam kui pool isendite koguarvust) ning Ida-Atlandi asurkonda (ligikaudu 150 000 isendit). Läänemere hallhülged on osa Ida-Atlandi asurkonnast, kuid on liigikaaslastest geograafiliselt isoleeritud.1
Läänemeres on hinnanguliselt 28 000 hallhüljest, neist umbes viiendik elab Eesti vetes.2
Mõõtmed. Tüvepikkus 210–330 cm, kolju kondülobasaalpikkus ligikaudu 27 cm. Kehamass 125–315 kg.3

Kolju. Kolju näoosa pikkuse tõttu tuntakse hallhüljest kui koeranäoga hüljest (näokolju pikk) ja viigerhüljest kui kassinäoga (näokolju lühike). Hallhülgel on välisvaatlusel kaugus koonu tipust silmani 2 korda suurem kui kaugus silmast kõrvaavani.4 Kolju on kujult kolmnurkne, ajukolju ruumikas. Suured silmakoopad on nihkunud mediaantasandi suunas, ninaõõs kõrge. Hambavalem 3.1.4.1/2.1.4.1. Loivalistel on hambaid suhteliselt vähe, kuna nende ülesandeks on vaid saagi kinnihoidmine. Lihatoidulise kohta on hambad ka suhteliselt väikesed. Purihambad tömbilt koonilised (ühe köbruga), hambumisel asetsevad üla- ja alapurihambad vaheliti.5
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-104, kolju päritolu on teadmata.

Hallhüljes. Foto autor Ingmar Muusikus.

1. Hallhülge (Haliochoerus grypus) kaitse tegevuskava. Keskkonnaministeerium 2015.
2. https://www.rmk.ee/metsa-majandamine/jahindus/jahiulukid/hallhuljes
3. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
4. https://www.terio.ee/failid/oppematerjal/maaramistabelid.pdf
5. http://www.tammeleht.ee/imetajad/koljud.html