Silurus glanis
Selts: sägalised (Siluriformes), sugukond: sägalased (Siluridae).
Ingl: wels, wels catfish.
Levila. Maailmas on säga levinud Kesk- ja Ida-Euroopas, põhjapool ulatub levila Laadago ja Oneega järvedeni. Lisaks Musta, Kaspia ja Araali mere valgalas. Sägale sobib ka riimveeline keskkond.
Eestis on säga oma levila põhjapiiril, teda leidub siin vaid Peipsis, Emajões ja vähearvuliselt Võrtsjärves. Säga on leitud ka Pärnu ja Kasari jõest, Matsalu lahest.1
Tänapäeval on säga püük Eestis aastaringselt keelatud ning liik on arvatud II kaitsekategooriasse.2
Mõõtmed. Suurim pikkus kuni 300–500 cm. Raskeim maailmas püütud säga kaalus 375 kg. Eesti suurusrekord jääb aastasse 1935, kui Peipsi järvest püüti 2,1 meetrit pikk ja 56 kg kaaluv säga.1 Keskmiselt kaalub säga 45 kg ning on 1,3–1,6 m pikk.3
Anatoomiline iseloomustus. Säga pea on lai ja lame. Iseloomulikud on väga väikesed silmad ning suur suu. Silmad asuvad suunurkadest veidi kõrgemal. Sägal on alalõual kaks paari lühikesi poiseid ning mõlemas suunurgas kinnitub ülahuulele üks pikk tugev poise. Pikad poised on sägal liigutatavad, lühikesed mitte.4
Hambad paiknevad lõugadel tihedalt üksteise taga olevates ridades ees-ülalõualuul (1), suulaeluul (2), neelus ja lõpuskaartel (3) ning hammasteluul (4).1 Ühel sägaliigil on teada ligikuadu 9000 luuservale kinnitunud hammast. Hambad on primitiivsed, ühetipulised, koonusekujulised. Nad on kaetud mitte emailiga, nagu imetajate hambad, vaid koosnevad enameloidist, emailitaolisest limaskestas toodetud koest. Hambad kinnituvad lamedale luuservale.5
Neeluhambad on üheks tunnuseks kalaliikide määramisel, nende arvu väljendatakse valemina.4
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-60, kolju on hangitud 1890. aastal.
1. www.kalapeedia.ee
2. https://www.riigiteataja.ee/akt/122122020033?leiaKehtiv
3. https://animaldiversity.org/accounts/Silurus_glanis/
4. N. Mikelsaar, Eesti NSV Kalad, Tallinn, 1984.
5. E. Ernits. Hambad. Tartu, 2000.