Suricata suricatta
Selts: kiskjalised (Carnivora), sugukond: mangustlased (Herpestidae).
Ingl: meerkat, suricate.
Levila. Surikaadid elavad kolooniatena, levinud Lõuna-Aafrikas, enamasti kuivadel ning avatud maastikel, kuhu kaevavad urud. Elutsevad ka mägistes piirkondades, peitudes kaljulõhedesse ning kivide alla.1
Mõõtmed. Täiskasvanute tüvepikkus keskmiselt 30 cm, saba pikkus 20 cm, kehamass jääb alla 1 kg.2
Anatoomiline iseloomustus. Surikaadid on tuntud oma tagakäppadel seismise poolest – nii jälgivad nad ümbrust. Pea on lai, suured silmad, terav koon, pikad jalad ja peenike kitsenev saba. Eesjäse on kaohastunud urgude kaevamiseks. Luud on liigestest väga liikuvad, võimaldavad ka käpa sisse-väljapööramist, neli varvast on pikkade lülidega, eriti pikka küüniseluud katab terav küünis. Eeskäpp on õlavarreluust pikem.3 Kaevetöödel moodustavad surikaadid isekeskis keti, kus küünistega kokkukaabitud pinnas lükatakse esikäppadega tagajäsemete vahele ning antakse edasitoimetamiseks järgmisele isendile üle. Tagajäsemete puusaliiges on väga liikuv, et surikaat saaks püstiasendis ümbrust jälgida.
Toiduks on peamiselt putukad, aga ka muud selgrootud, linnud ja nende munad ning taimede maa-alused osad (sibulad ja mugulad).4, 5
Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.
Kolju. Iseloomulikud on suured ettepoole suunatud silmakoopad, mistõttu on ettepoole suunatud binokulaarse nägemise sektor lai. Pea luudest on ajukolju pikem näoosa luudest. Orbiiti e silmakoobast ümbritseb luuline ring, sarnakaared on peened, välimine sagitaalhari puudub, ajukolju on ümar. Hambavalem 3.1.3.2/3.1.3.2. Lõikehambad on veidi kaarjad, purihambad e molaarid on laiad ning mitme terava tipuga.5
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilikud AP-549 ja AP-550, koljud on valmistatud Tallinna Loomaaias elanud loomadest 2009. aastal.
1. https://animaldiversity.org/accounts/Suricata_suricatta/
2. https://www.britannica.com/animal/meerkat
3. Stade v. S., L. The Thoracic Limb of the Suricate (Suricata suricatta): Osteology, Radiologic Anatomy, And Functional Morphologic Changes. Journal of Zoo and Wildlife Medicine, 45, 3, 476-486. https://www.jstor.org/stable/24551173
4. Staaden, M. J., 1994. Suricata Suricatta. Mammalian Species, 483: 1–8.
5. Dr. B. V. Valkenburgh, 2012, “Suricata suricatta“, Digital Morphology. http://digimorph.org/specimens/Suricata_suricatta/