Cynocephalus volans
Selts: karustiivalised (Dermoptera), sugukond: kaguanlased (Cynocephalidae).
Ingl: colugo, Philippine flying lemur. Ingliskeelne nimi eksitab, kaguan ei lenda ega kuulu leemurlaste sugukonda.
Levila. Levinud Kagu-Aasias, Filipiinide metsastes elupaikades.1
Mõõtmed. Tüvepikkus 33–38 cm, saba pikkus 17–27 cm, kehamass 1–1,7 kg.2
Anatoomiline iseloomustus. Ees- ja tagajäsemeid ühendav nahkne lennus ehk pataagium ulatub keha külgedel kaelast sabatipuni. Varbad on samuti lennusega ühendatud, teravad küünised on abiks puudel ronimisel ja rippumisel. Öise eluviisiga loomad peituvad päeval puuõõnsustesse või ripuvad lennusesse mähituna kerratõmbunult 50 m kõrgusel puuvõras. Kaguani pataagium on suhteliselt suurem teistest lennunaha abil liuglevatest loomadest ning loom võib planeeriddes ületada puult puule üle 100 meetriseid vahemaid.1
Kuigi kaguan on pärisimetaja, kannab ta abituna sündinud poega lennuse sabaosaga kaetult oma kõhul kuus kuud.
Kolju. Silmakoopad ehk orbiidid on suured, pea lai ning koon tömbi otsaga.
Hambavalem 2.1.2.3/3.1.2.3. Lõikehambad on suunatud ettepoole ning nende kroon jaguneb kamjalt moodustades kuni 20 piid. Sarnased lõikehambad on ka esikloomaliste seltsi kuuluvatel leemuritel. Kammhambaid kasutatakse toidu kraapimiseks, haarates toitu laia keelega, rebitakse see teravate hambaservadega puruks. Kammhambaid kasutatakse ka karvastiku sugemiseks. Alumine teine lõikehammas kinnitub kahe juurega (imetajate seas erandlik). Purihambad on lõikeköbrulised, teravate emailiharjadega meenutavad need putuktoiduliste hambaid, kuid erinevalt neist liigub alalõua mälumisel ka külgsuunas. Kaguani toiduks on rohtsed võrsed, õied, pungad ja viljad.1
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-82, kolju on hangitud 1903. aastal (Schlüter/Halle).
https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=9518784
1. https://animaldiversity.org/accounts/Cynocephalus_volans/
2. Shepherd, C. R., Shepherd, L. A. 2012. A Naturalist’s Guide to the Mammals of Southeast Asia. Wiltshire, UK: John Beaufoy Publishing.
3. Miljutin, A. Maailma imetajate mitmekesisus. Tallinn: Varrak, 2015.