Bos primigenius
Selts: sõralised (Artiodactyla), sugukond: veislased (Bovidae).
Ingl: aurochsen, urus või ure.
Levik. Tarvas ehk ürgveis on Euraasias levinud koduveise väljasurnud ulukeellane. Euroopas püsis tarvas loodusliku liigina kauem, teadaolevalt suri viimane isend aastal 1627. aastal Poolas Jaktorowa loomapargis.1
Tarvas kodustati 8000–2000 e.m.a tõenäoliselt mitmes erinevas piirkonnas (Vahemeremaad, Kesk-Euroopa, Lõuna-Aasia).2
Mõõtmed. Iidne tarvas oli kõrgejalgne (tarvapulli turjakõrgus oli 180–200 cm, ristluukõrgus 180 kehamass 700–800 kg.2
Anatoomiline iseloomustus. Terva laia otsmikuga võimsa pea, tugeva kaela ja rindkerega eeskehale vastandina oli looma tagakeha sihvakas. Massiivsete sarvedega pea kandmiseks oli kael tugevate lihastega ning rinnalülide kõrged ogajätked tõstsid turjajoone kõrgeks. Vaatamata suurusele oli tarvas kiire ja jahisaagina raskestitabatav.
Kolju. Tarva pea oli varustatud tugevate sarvedega. Iidsed tarvad olid valdavalt pikkade sarvedega. Näiteks, Giza (Egiptus) väljakaevamistel leitud tõenäoliselt kodusamisjärgus oleva tarvapulli sarvepikkuseks mõõdeti 62 cm ning sarvepõhimiku ümbermõõduks 24 cm.
Teadaolevalt suurim tarvakolju on leitud Rooma lähistelt, selle sarvjätke ümbermõõt oli sarvepõhimikult 50 cm, läbimõõt 17 cm.1
Veislastel on õõnessarved, st keratiinist sarvetohlud katavad otsmikuluust lähtuvaid sarvjätkeid. Kolju kergendamiseks ulatub õhuga täitunud otsmikuurge ka sarvjätketesse. Tarva sarved käändusid sarvepõhimikult külgedele sarvekeha suundus ülespoole ning, tipupoolne osa pöördus tagasi pea suunas ja ettepoole.
Päritolu. Zoomeedikumi säilik AP-194, fossiilne kolju fragment, koljulaega moodustavad otsmikusoomused vasaku sarvjätkega, mille ümbermõõt sarvebaasilt on 39 cm. Säiliku täpsem päritolu on teadmata, kuid tõenäoliselt on hankijaks professor Aleksander Rosenberg 19.sajandi lõpul.
1. Porter, Valeirie. Cattle. A Handbook to the Breeds of the World. The Crowood Press, 2007.
2. Mihkel Jalakas. Veisest minevikus, olevikus ja tulevikus. Eesti vabariigi teaduspreemiad. Tallinn, Eesti Teaduste Akadeemia, 2007. Lk 106–125.