Rangifer tarandus
Selts: sõralised (Artiodactyla), sugukond: hirvlased (Cervidae).
Ingl: reindeer, caribou.
Euraasia põhjapõtru nimetatakse porodeks, Põhja-Ameerika metsikuid põhjapõtru karibuudeks.
Levila. Põhjapõdra levikualaks on Euraasia (suurim levilaosa asub Taimõril) ning Põhja-Ameerika põhjaosa.
Mõõtmed. Tüvepikkus 185–220 cm, kehamass emastel 40–100 kg ja isastel 70–150 kg.1 Suurus varieerub vastavalt elukohale, põhjapoolse levilaga alamliigi isendid on väiksemad.2 Isased on suuremad kui emased.
Anatoomiline iseloomustus. Karvkatte värvus varieerub vastavalt alamliigile ja aastaajale tumepruunist valgeni. Põhjapõdra keskmiste varvaste sõrad on suured, laiad ja kühvlina kõverdunud, nii et kaks sõrga koos moodustavad kühvli. Laiad sõrad on abiks lumel liikumisel ja ujumisel. Kõndides tekitavad põhjapõdrad naksuvat heli, mida põhjustab jalgadel olevate kõõluste kulgemine üle seesamluude. Naksumine kostub 40 m kaugusele ning hoiab halva nähtavuse korral karja koos.2
1. Pöialuud. Arenenud on III ja IV pöialuu, mis on omavahel kokku kasvanud. Taandarenenud II ja V pöialuudest on säilinud vaid distaalselt e kaugmiselt mõne sentimeetri pikkune luu pea (caput) koos plokiga. Pöia III ja IV luu kokkukasvamist märgib kitsas dorsaalne e selgmine pikivagu, plantaarne e taldmine pikivagu on laiem. Luu keha (corpus) ristlõige on rombjas, külgedelt kumera seinaga, selgmiselt kitsa sälguga ning taldmiselt nõgus. Kolmas pöialuu on suurema diameetriga, IV pöialuu keha suundub rohkem taldmiselt.
Vastsündinud vasikal ei ole III ja IV pöialuu veel liitunud, kuid kasvades resorbeerub luudevaheline sein baasi ja keha piirkonnas. Distaalselt säilib luude pea vahel vahesein ning proksimaalse e lähimise varbalüliga liigestuvad plokid on eraldatud plokivahesälguga.
2. Kämblaluud. Täiesti väljaarenenult esinevad vaid omavahel liitunud III ja IV kämblaluu, millede kokkukasvamist märgib vaevumärgatav dorsaalne e selgmine pikivagu. Kämbla II ning V luu baas (basis) ja kolmandik kehast (corpus) on taandarenenud. Luude keha ristlõige on ovaalne, kusjuures dorsaalne sein on kumer, pihkmine e palmaarne aga nõgus.
Vastsündinud vasikal ei ole kämblaluud veel liitunud, kuid kasvades resorbeerub luude baasi ja keha piirkonnas luid eraldanud õhuke sein. Distaalselt e kaugmiselt paiknevate luude pea osas vahesein säilib ning proksimaalse e lähimise varbalüliga liigestuvad plokid on eraldatud plokivahesälguga.Põhjapõdra keskmiste varvaste sõrad on suured, laiad ja kühvlina kõverdunud, nii et kaks sõrga koos moodustavad kühvli. Laiad sõrad on abiks lumel ja soisel pinnasel liikumisel ning ujumisel. Kõndides tekitavad põhjapõdrad naksuvat heli, mida põhjustab jalgadel olevate kõõluste kulgemine üle seesamluude. Naksumine kostub 40 m kaugusele ning hoiab halva nähtavuse korral karja koos.2
Kolju. Põhjapõdral, erinevalt teistest hirvlastest, kannavad sarvi ka emasloomad. Kehamassi ja sarvede suurust arvestades on põhjapõdra sarved kõige võimsamad.3 Hirvlaste luust umbsarved kasvavad igal aastal uuesti. Sarvealged arenevad otsmikuluudele 2-kuusel vasikal, kõige võimsamad on sarved suguküpsuse tippajal, isastel 5-aastaselt, vananedes sarvede kasv kängub. Sarved pikkusega kuni 130 cm, hargnevad ebakorrapäraselt, neil on kuni 12 põhiharu, mille tipus laiub lame püstine lühikeste harudega kühvel. Pull heidab sarved maha detsembris, lehm maikuuks.3 Kolju otsmikuluudele jäävad vaid luulised sarvekännased (1) ning sarvealge hakkab neil tekitama uut sarve pullidel märtsis-aprillis ning lehmadel mais-juunis. Kasvueas on sarved sametise nahaga kaetud, küpsel sarvel nahk eemaldub ning sarv pigmenteerub.
Külgedele avatud silmakoopad (2) võimaldavad põhjapõdral 310-kraadist nägemisvälja.
Kolju näoosa on kõrge ning suhteliselt suurem kui teiste sõraliste koljudel. Loomadel, kes elavad ekstreemse temperatuuriga aladel, on ninaõõnes asuvad ninakarbikud suured ning nende lestmed rohkem keerdunud, mis suurendab ninaõõne limaskesta pinda. Seda teavad kõik, kui tähtis on külmaperioodil sissehingatav külm ja kuiv õhk ninakarbikutevaheliste käikude limaskestade poolt soojendada ja niisutada. Vastupidine protsess toimub aga väljahingatava õhuga, limaskestale kondenseerub kuni 80% kopsudest tuleva õhu niiskusest ning antakse sissehingamise käigus jahtunud ninaõõnele tagasi kuni 75% väljahingatava õhu soojusest. Selline nn soojuspump võimaldab loomadel energaiat ning vett säästa.4
Hambavalem 0.0.3.3/3.1.3.3. Hambalaie e diasteem on pikkususelt ligikaudu võrdne hambarea pikkusega. Purihambad on madalakroonilised juurtega hambad. Hambakroonis moodustab email kurde, mille alla jääb dentiin ning kurdude vahele ladestub tsement. Hamba kulumisel tekivad hamba sulguspinnale teravad emailikandid, pehme tsemendi ja dentiini asemel aga süvendid. Nii moodustub toidu peenestamiseks vajalik kare pind.5
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilikud: AP-489, skelett (fotol) on valmistatud Tallinna Loomaaias 2005. aastal hukkunud loomast; AP-131 ja AP-132, koljud on hangitud aastal 1907, hankis Tartu Veterinaariainstituudi kasvandik Mihhail Tartakovski; AP-190, pöia- ja kämblaluude ristlõigete võrdluskast on valmistatud enne 1940. aastat.
1. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. https://animaldiversity.org/accounts/Rangifer_tarandus/
3. https://animals.sandiegozoo.org/animals/reindeer-caribou
4. Langman, V.A. Nasal heat exchange in a northern ungulate, the reindeer (Rangifer tarandus). Respiration Physiology. 1985, 59, 3, 279-287.
https://doi.org/10.1016/0034-5687(85)90133-1
5. E. Ernits. Hambad. Tartu, 2000.