Alces alces
Selts: sõralised (Artiodactyla), sugukond: hirvlased (Cervidae).
Ingl: Eurasian elk, moose.
Levila. Põdra levila on Põhja-Euraasias. Eestis on põdra arvukus viimase paarikümne aasta jooksul kõikunud küllaltki suures ulatuses. 2009. aastal oli põdra arvukus Eestis jahimeeste hinnangul 11 100 isendit, järgmisel kolmel aastal kasvas arvukus jõudsalt, küündides 2012. aastal üle 12 700 isendi. 2020. aastal hinnati arvukuseks 11 600 isendit.1
Mõõtmed. Tüvepikkus 170–290 cm, turjakõrgus emastel 150–190 cm ja isastel 180–220 cm, kehamass emastel 275–375 kg ja isastel 320–600 kg, kolju kondülobasaalpikkus 50–57 cm.2
Anatoomiline iseloomustus. Euroopa põder on suurim hirvlane ning ühtlasi Eesti metsade suurim loom. Põder on suhteliselt pikkade jäsemete, lühikese keha, suure pea ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all.3
Jäsemete pikkus tuleneb küünarvarre ja kämbla luude pikkusest eesjäsemel ning sääre ja pöia luude pikkusest tagajäsemel. Põdral on täielikult välja arenenud vaid 3. ja 4. varvas, nende varvaste viimast lüli ehk sõraluud katab sarvestunud sõratohl, mis jätab 12– 16 cm pikkuse jälje. Pehmel pinnasel suurendavad toetuspinda taandarenenud tagasõrad, 2. ja 5. varvas. Kämbla- ja pöialuude ehitust vaata lähemalt õppevahenditest.
Kogus leidub palju Esta Nahkuri doktoritööks kogutud põdra vaagnaid. Uurimuses võrreldi põdra ja veise luulise vaagna ehitust sünnituse seisukohalt.
Puusaluud ja ristluu koos esimeste sabalülidega moodustavad luulise vaagna. Emaspõdra vaagnaõõs on kõrge ning kesktasandis pikiovaalne. Vaagnatelg kulgeb suhteliselt otse, kuigi vaagen ise asetseb luipa. Emaspõdral on loodusliku valikuga kujunenud kogu luulise sünnitustee ühtlane läbimõõt ning sobiv kaldenurk, mis kergendavad loote väljutamist. Seetõttu on põder kiire sünnitaja, loode väljutatakse keskmiselt poole tunni jooksul.4 Loomadel jäävad õlavarreluu ja reieluu kere piirkonda, seetõttu tuleneb jäsemete pikkus peamiselt kerest väljaulatuvate osade arvel. Näiteks, säär ja pöid on põdral reiest pikemad. Jalad on jäseme vabaosa, mis eesjäsemel asub randmest ning tagajäsemel kannast allpool. Täielikult välja arenenud on vaid omavahel liitunud III ja IV kämblaluu, samuti pöialuud, II ning V luust on eesjalal ülemine e proksimaalne osa taandarenenud ning seetõttu on nad keskmistest kämblaluudest ligi viis korda nõrgemad, tagajalal vastavad luud on vaid mõne sentimeetri pikkused.5 Peamiselt toetub põder vaid III ja IV varbale, külgmised varbad enamasti maha ei ulatu ning on abiks pehmesse pinnasesse vajumise vältimiseks. Kämbla- ja pöialuude võrdluse täpsem kirjeldus on leitav õppematerjalides.
Kolju. Sarved kasvavad ainult pullidel, sarvede kasv algab aprillis ning kuni kümnekilosed sarved heidetakse maha novembrist jaanuarini. Otsmikuluule moodustuvad sarvekännased (1 – pildil oleval koljul on sarved saetud ning kännasele on kinnitunud osa sarvealusest) on kaetud kõhrelise kattega, mille rakkude paljunemise arvelt uus sarv kasvama hakkab, ning mille pinnalt sarv hiljem eraldub. Arenevad sarved on kaetud nahaga, mille veresoonestik esialgu pehmeid sarvi toidab ning aitab seega sarvedel luustuda. Augustikuus, mil sarved luustunud, nahk eraldub ning sarved pigmenteeruvad.
Kolju on suhteliselt sale, näokoljul esineb ülalõualuude ja pisaraluude vahemikus luustumata ala (2), mistõttu on ülalõuaurge kaetud vaid kõhreliselt. Ninaluud on lühikesed (3), kõhreline ninasept ulatub luulisest ninaõõnest ettepoole. Intsisiivluud (4) on pikad ja lõikehambad puuduvad. Alalõua lõikehammaste ritta on nihkunud ja lõikehamba sarnaseks muutunud alakihv. Hambavalem 0.0-1.3.3/3.1.3.3. Lõikehambad ning lõikehammaste ritta nihkunud kihvhammas esinevad vaid alalõualuus, ülalõuas vastandub sellele igemetest arenenud tugeva sarvestunud limaskestaga hambapadjand. Hambalaie e diasteem on pikkuselt ligikaudu võrdne hambarea pikkusega.6
Hammasteta piirkonnaga rebib põder puuvõrsetelt lehti. Purihambad on madalakroonilised juurtega hambad. Hambakroonis moodustab email kurde, mille alla jääb dentiin ning kurdude vahele ladestub tsement. Hamba kulumisel tekivad hamba sulguspinnale teravad emailikandid, pehme tsemendi ja dentiini asemel aga süvendid. Nii moodustub toidu peenestamiseks vajalik kare pind.7
Põdra hammaste täpsem kirjeldus ning põdra vanuse määramise juhis hammaste kulumise põhjal on toodud õppematerjalides nii esitlusena kui ka videona.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilikud: AP-44, skeleti (fotol, kolmandal fotol kolju skeletilt) päritolu on teadmata; AP-133, kolju (♂) on hangitud 1888. aastal; AP-134, kolju (♀) on hangitud 1893. aastal; AP-500, kolju (♀, neljandal fotol ventraalvaates) on hangitud enne 1970. aastat. Lisaks on säilikute hulgas suur kogu nii emas- kui isaspõdra erinevas vanuses luulisi vaagnaid (puusaluud koos ristluu ja esimeste sabalülidega), Esta Nahkuri doktoritöö uurimismaterjalist.4 Teisel fotol Zoomeedikumi kogu säilik AP-394, 6,5 põdralehma luuline vaagen.
1. Keskkonnaagentuur.ee
2. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
3. Moks, E., J. Remm, O. Kalda, H. Valdmann. 2015. Eesti imetajad. Tallinn: Varrak.
4. Nahkur, E. 2014. Euroopa põdra ja veise vaagna võrdlev morfoloogia sünnituse seisukohast, Doktoritöö. Eesti Maaülikool.
5. Ernits, E. Eesjäseme vabaosa skeleti arengust. Eesti Loomaarstlik Ringvaade, 1994, 5/6, 27–32.
6. http://www.tammeleht.ee/imetajad/koljud.html#hirv
7. Ernits, E. Hambad. Tartu, 2000.