Sus scrofa

Selts: sõralised (Artiodactyla), sugukond: sigalased (Suidae).
Ingl: wild boar.

Levila. Metssea looduslik levikuala hõlmab Euraasiat ja Põhja-Aafrikat, liik on introdutseeritud ka Austraalisse, Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse.¹ Eestis on metssiga jahiuluk, kelle suhteliselt stabiilset arvukust mõjutas tugevalt 2014. aastal Eestis tuvastatud sigade Aafrika katk (katkust põhjustatud suremus ning intensiivne küttimine katku leviku piiramiseks). Kui 2012. aastal hindasid jahimehed metssea arvukuseks üle 22 000 isendi, siis 2019. aastal vaid 2900 isendit.² Suurim arvukuse langus on tõenäoliselt ületatud, kuna 2020. aasta metssea arvukus ulatub Eesti metsades 12000 isendini.³
Mõõtmed. Tüvepikkus emastel kuni 170 cm ja isastel kuni 205 cm, turjakõrgus on vastavalt 95 cm ja 120 cm. Kehamass on emistel kuni 125 kg, kultidel kuni 250 kg. Kondülobasaalpikkus 30–34 cm.⁴ Pea moodustab kehapikkusest ligi kolmandiku.¹
Kolju. Kolju on külgvaates koonusekujuline. Sigadel esineb kärsa toena ninasepti eesosas paaritu kolmnurkne kärsaluu, mis teiste koljuluudega ei seostu. Silmakoobas ei ole suletud luuring, kuna otsmikuluu sarnaluumine jätke ei ulatu sarnaluuni. 

Hambavalem 3.1.4.3/3.1.4.3. Sigadel on säilinud 44 hammast. Lõikehambad on üla- ja alalõuas erineva kujuga: ülalõuas kumerdunud, esimene lõikehammas on lai ning kontakteerub alalõua 1. ja 2. lõikehambaga. Kolmas ülemine, kolmeköbrulise krooniga lõikehammas on kõige väiksem ning temal alalõuas antagonisti ei ole. Alalõua lõikehambad on pikad, sirged ja peiteljad. Tihedalt kõrvuti seistes moodustavad tugeva kühvli. Metsseale on iseloomulikud kihvad, mis kasvavad pidevalt, käänduvad külgedele. Kihvade suurem osa paikneb sügaval hambasombus ehk alveoolis. Kihvade järgi saab määrata metssea umbkaudset vanust. Kihvad on ala- ja ülalõualuus nii emastel kui ka isastel, kuid emaste kihvad on üldiselt veidi väiksemad. Isaste ülemised kihvad pöörduvad üles, emastel allapoole.⁵
Eespurihambad suurenevad kaudaalsuunas. Kihva ja esimese eespurihamba vahele jääb hambalaie. Purihambad on nüriköbrulised e bunodontsed ning sarnanevad ehituselt inimese purihammastele, kuna mõlemad on omnivoorid ehk kõigesööjad. Siga mälub toitu peamiselt alalõuga üles-alla liigutades ehk ortaalselt, vähesel määral ka külgsuunas.⁶
Mets- ja kodusea koljusid eristavad järgmised tunnused: metssea kuklasoomuse ja lauba vaheline nurk teravam kui koduseal, laup ning ninaluu kulgevad sirgelt, ninaluu suhteliselt kitsam, koduseal on silmakoopaüleste mulkude piirkonnas lohk, pisaraluu (1) näopind kaudorostraalselt välja veninud (koduseal ligikaudu ruudukujuline).
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilikud: AP-119, kolju (fotodel) on hangitud aastal 1986, hankija dots Paul Saks; AP-488, kolju on hangitud aastal 2007, hankija dotsent Madis Aidnik; AP-558, kolju on valmistatud Tallinna Loomaaiast pärit loomast 2009. aastal.

1. Moks, E., J. Remm, O. Kalda, H. Valdmann. 2015. Eesti imetajad. Tallinn: Varrak.
2. Veeroja, R. P. Männil. Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2019. Keskkonnaagentuur, 2019.
3. Keskkonnaagentuur.
4. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
5. https://feralhogs.extension.org/
6. Ernits, E. Hambad, Tartu, 2000.