Erinaceus europaeus
Selts: putuktoidulised (Insectivora), sugukond: siillased (Erinaceidae).
Ingl: European Hedgehog.
Levik. Siil (ka karilik siil, tavasiil) levib parasvöötme sega- ja lehtmetsades, metsastepi- ning stepivööndis, mägedes kuni alpiniitudeni. Ida-Euroopa lõunapoolsetel aladel on enam levinud teine liik –lõunasiil,keda Eestis kohtab harva.1 Siil eelistab lehtmetsi ja rohumaid, eriti üleminekualasid ühelt teisele. Meelsasti asustab inimasulates parke, aedasid ja hekialuseid.
Mõõtmed. Tüvepikkus 20–30 cm, turjakõrgus 12–15 cm, saba pikkus kuni 3 cm, tagakäpa pikkus 40–45 cm, kehamass kõigub olenevalt aastaajast 0,4 kuni 1,2 kilogrammini. Talveune ajal väheneb kehamass 30%.1
Anatoomiline iseloomustus. Lühike kael, suhteliselt pikad jalad, eeskäpad lühemad ja laiemad kui tagakäpad. Siil on tallulkõndija, viievarbaline jalajälg ulatub eeskäpal küünistest randmeni, tagakäpp kannani ning on maapinnal peaaegu võrdse pikkusega, vastavalt 2,8 ja 2,8 cm. Siil kõnnib kiiresti, inimese tempos ning on ka hea ujuja. Küünised on tugevad, nende abil tuhnib siil pinnasest toiduks putukaid, röövikuid, vihmausse, näriliste poegi, kahepaikseid. Samuti söövad siilid marju ja seeni. Saaki haarab vaid suuga. Seda, et siil söögiks madusid tapab,ei ole usutavat tõestust leidnud.1
Ohu korral püstuvad kere selga ka külgi katvad umbes 6000 okast ning hästiarenenud nahalihased võivad hoida neid kerratõmbunud siilil püstiasendis üpris pikka aega. Sarnasesse nn looteasendisse tõmbub siil energia kokkuhoiuks ka oktoobrist aprillini kestva talveune ajal.2 Sel ajal kaardub selgroog rinna- ja nimmepiirkonnas, pea surutakse rinnale, jäsemed kõverduvad, saba tõmbub tagajäsemete vahele. Kerratõmbumist võimaldavad selgroolülide lühikesed jätked (nii oga- kui roiejätked). Talveune ajal ainevahetus aeglustub, kehatemperatuur langeb suviselt 34 kraadilt 4–6 kraadini ning südame töö aeglustub 20 löögini ja hingamine 9 korrale minutis.1
Teravad okkad ei takista siilil oma selga rohke vahutava süljega lõhnastada, arvatavasti parasiitide tõrjeks.1
Kolju. Kolju pikkus koljupõhjalt mõõdetuna ulatub kuklapõntadest lõikehammasteluu eesservani täiskasvanud loomal kuni 60 mm. Pea luud on tugevad, kolju näib nurgeline. Ajukoljul välimine sagitaalhari ja kuklatagusehari ning alalõua pikk varesenokkjätke viitavad tugevatele mälumislihastele. Lõugade tugevust näitab ka alalõua suur nurgajätke. Silmakoobas ei ole tagapool luuliselt piiritletud ning läheb üle oimuauguks. Nägemine on siilil kehvapoolne, peamiselt orienteerub haistmise ja kuulmise abil. Kolju näoosa luuline ninaõõs on ruumikas, siil on hea haistmismeelega. Määramistunnusena peetakse ülalõualuu lühikest sarnaluumist jätket, mis ei ulatu pisaramulgust tahapoole.1 Täiskasvanud loomal, kel koljuõmblused luustunud, on nimetatud tunnus eristamatu.
Hambavalem. 3.1.3.3./3.1.2.3. Esimene lõikehammas on nii üla- kui alalõuas teistest tunduvalt suurem. Eespurihammastel eristatakse väikeseid ja suuri eespurihambaid. Esimesed on lõike- ja kihvhammaste sarnased, ainus suur eespurihammas on teravate köprudega ja sarnaneb purihammastele. Purihambad on madalakroonilised teravate köprudega, mille tipud on ühendatud omavahel teravate harjadega.3
Päritolu. Zoomeedikumi säilik AP-867, skelett on valmistatud 2022. aastal ning pärineb Väimelas hukkunud täiskasvanud isasest siilist.
1. MacDonald, D. W., Barrett, P. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002.
2. https://www.britishhedgehogs.org.uk/how-well-do-you-know-your-hedgehog/
3. Ernits, E. Hambad. Tartu, 2000.