Talpa europaea
Selts: putuktoidulised (Insectivora), sugukond: mutlased (Talpidae).
Ingl: European mole.
Levila. Mutt (e euroopa mutt, ka hatilik mutt) on levinud suuremas osas Euroopast, puudub lõunapoolsetes piirkondades ning enamasti ka Skandinaavias, Islandil ja Iirimaal.1 Eesti mandriosas on mutt tavaline, saartelt kinnitatud leide ei ole.2
Mõõtmed. Tüvepikkus 11–16 cm, kolju kondülobasaalpikkus 32–37 mm. Kehamass emastel keskmiselt 70–75 g, isastel 85–95 g, sünnikaal ligikaudu 3,5 g.1
Anatoomiline iseloomustus. Silinderjas keha on kaetud tiheda lühikese mustjaspruuni karvastikuga.
Jäsemed on kohastunud maa-aluseks eluks, mapinnal joostes teeb eesjäsemetega kaks korda rohkem samme kui tagajäsemetega, ujudes kasutab nelja jäset.1
Eesjäsemed on suunatud kere ette ning kaevamisel pöörduvad käppadel pihud e peopesad külgedele. Sellises asendis surutakse eesjäseme lihaste kokkutõmbel pinnas käppadega kere külgedele ning samaaegselt nihkub kere ettepoole. Eeskäpa pöördumist võimaldavad omavahel roteeruvad küünarluud.3 Kuna mutt töötab eesjäsemetega intensiivselt, seostub eesjäseme luustik kere skeletiga rinnakult abaluuni kulgeva rangluu varal. Eesjäsemete iselaadse asndi, kus õlaliiges on ettepoole nihkunud, tagab rinnakupide (1), rinnaku eesmine segment, mis on muti rindkere skeleti suurim luu. Rinnakupideme pikkus on peaaegu võrdne rinnakukehaga ning ulatub kraniaalselt kuni esimese kaelalülini, rinnakupidemele kinnituvad rindkere lähedal esimesed roided ning kraniaalsesele otsale laiad ja lühikesed rangluud (2). Rinnakupideme keskjoonelt suundub ventraalselt kõrge mediaalne hari (3), mis on kaevetööks oluliste rinnalihaste kinnituskohaks. Abaluu (4) on pikk, kitsas ning väga liikuv. Õlavarreluu (5) on lühike ja lai ning kaardub külgedele. Küünarvarreluud (6) jämenevad distalses suunas, sest sinna liigestuv eeskäpp (7) on kaevamiseks kohastunult üpris lai, labidakujuline. Kämblaluud ning esimesed varbalülid on lühikesed, viimane varbalüli e küüniseluu aga peaaegu sama pikk kui kämbla- ja varbaluud kokku. Käpa mediaalsel küljel paikneb sirpluu (8), mis on olemuselt kodarmine seesamluu ning muudab käpa kaevamistööks veelgi laiemaks.4
Puusaluud (9) on välja veninud ning ventraalselt sidekoelise liidusega. Tagakäpad eeskäppadest tunduvalt nõrgema ehitusega. Mutt on tallulkõndija.
Muu. Mutt toitub selgrootutest, enamiku toidust moodustavad vihmaussid. Võib murda ka väiksemaid selgroogseid, näiteks kahepaikseid.1 Sügisel ja talvel võib rajada kambri toiduvarude hoidmiseks. Saakloomad paralüüsib toksilise süljega, vihmaussidel hammustab ära keha eesosa.1,2
Kolju. Näokolju on pikk ning lame, kolju kõige laiem osa paikneb välimistest kuulmeavade taga. Enamikul imetajatel (välja arvatud inimene) asub kolju kõige laiem osa sarnakaarte piirkonnas.4
Kuna silmad on taandarenenud (läbimõõt 1 mm), puuduvad silmakoopad. Tavaarvamuse kohaselt on mutt pime, kuid tema väikesed ning karvastikku peitunud silmad on nägemisvõimelised. Sarnakaar on peenike.
Hambavalem 3.1.4.3/3.1.4.3., säilinud on kõik algsed hambad. Ülemised lõikehambad on alumistest suuremad, eriti tugev on kahejuurne ülakihv. Eespurihambad terava kolmnurkse krooniga, esimene alumine premolaar kihvataoline. Kõrgete teravate köprudega purihambad sobivad hästi saakloomade lõikumiseks.5
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-866, isase muti skelett on valmistatud 2022. aastal; AP-486, kolju on hangitud enne 1980. aastat.
https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=23094494
1. MacDonald, D. W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. Moks, E.. J. Remm, O. Kalda, H. Valdmann. 2015. Eesti imetajad. Tallinn: Varrak.
3. Gambaryan, P., P., Gasc, J-P., Renous, S. Cinefluorographical study of the burrowing movements in the common mole, Talpa europaea (Lipotyphla, Talpidae). Russian J. Theriol. 1 (2): 91–109. DOI:10.15298/rusjtheriol.01.2.03
4. http://digimorph.org/specimens/Talpa_europaea/The Cambridge Natural History. Edited by S. F. Harmer and A. E. Shipley. Volume X. Mammalia. F. Beddard. Reprint Edition, 1958. https://www.gutenberg.org/files/39887/39887-h/39887-h.htm
5. I. Jenkins, I. 2003, “Talpa europaea”, http://www.digimorph.org/specimens/Talpa_europaea/