Viigerhüljes

Viigerhüljes

Pusa hispida

Selts: loivalised (Pinnipedia), sugukond: hülglased (Phocidae).
Ingl: ringed seal.

Levila. Viigerhüljes on arktiliste aladel tsirkumpolaarse levikuga, Läänemere ja Põhja-Jäämere piirkonnas fjordide, järvede ja sisemerede rannikul. Põhja-Jäämeres elutseb aastaringselt, jää sulades taandub põhja poole.1 Läänemeres on levinud alamliik Phoca hispida botnica, kelle arvukuseks hinnatakse 5000 isendit, Eestis hinnati hinnati 2013. aasta loodusdirektiivi aruandes viigerhüljeste asurkonna suuruseks 800–1300 isendit.2 Eestis kuulub viigerhüljes II kaitsekategooria liikide hulka.
Mõõtmed. Tüvepikkus keskmiselt 120–135 cm, kolju kondülobasaalpikkus ligikaudu 18 cm, kehamass täiskasvanutel 35–110 kg. Vastsündinu tüvepikkus 65 cm ja kehamass 4,5 kg.1
Kolju. Näokolju pikkuse tõttu tuntakse viigerhüljest kui kassinäoga (näokolju lühike) ning hallhüljest kui koeranäoga hüljest (näokolju pikk). Viigerhüljestel on välisvaatlusel kaugus koonu tipust silmani võrdne kaugusega silmast kõrvaavani.3 Avarad silmakoopad paiknevad ümara ja mahuka õhukeseseinalise ajukolju ees. 

Kolju ventraalselt. Hea kuuljana on oimuluu õhukeseseinalised trummipõiendid (1) suured. Võrreldes erinevatest elupaikadest pärit viigerhüljeste koljusid, selgus erinevus trummipõiendite suuruses. Isenditel, kes elavad suhteliselt häguse veega Saimaa järves olid need suuremad kui selgeveelisemas Laadoga järves elutsevatel hüljestel. Kehva nähtavuse tõttu on Saimaa hülged kohastunud paremateks kuuljateks.4
Hambavalem 3.1.4.1/2.1.4.1. Lihatoidulise looma kohta on hambad suhteliselt väikesed, neid kasutatakse peamiselt toidu haaramiseks ja kinnihoidmiseks.
Ülemised purihambad on 2–4 kühmuga ning paiknevad ülalõua servaga paralleelselt.5
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-102, kolju on hangitud enne 1918. aastat; AP-103, kolju (fotol) on hangitud 1971. aastal.

Viigerhüljes. https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=42640319
  1. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
  2. Viigerhülge (Phoca hispida) kaitse tegevuskava. Keskkonnaministeerium 2015.
  3. https://www.terio.ee/failid/oppematerjal/maaramistabelid.pdf
  4. M. Amano, A. Hayano, N. Miyazaki, 2002. Geographic Variation in the Skull of the Ringed Seal, Pusa Hispida, Journal of Mammalogy, 83,2: 370–380.
  5. http://www.tammeleht.ee/imetajad/koljud.html