Grus grus

Selts: kurelised (Gruiformes), sugukond: kurglased (Gruidae)
Ingl: common crane, Eurasian crane

Levik. Sookurg on levinud Euraasia põhjaosas metsatundra vööndist kuni stepivööndini. Pesitseb terve elu püsivate üksikpaaridena mitmesugustel märgaladel, peamiselt soodes. Rännatakse hulgakesi suures kolmnurgas e kiilrivis.¹ Esimesed kurepaarid saabuvad Eestisse veebruari lõpus või märtsis. Rännet alustavad sookured enamasti varajastel hommikutundidel otse ööbimispaigast. Seejärel rännatakse kogu päev õhtuni välja ning vahel isegi öösel. Eesti kured kasutavad valdavalt kahte läänepoolset rändeteed, suundudes vastavalt Hispaaniasse ja Prantsusmaale või Itaaliasse ja Põhja-Aafrikasse. Meie sookurgede suurimaks rändekauguseks seni mõõdetud 3600 km.²
Mõõtmed. Kõrgus 110–120 cm, tiibade siruulatus 2220245 cm, kehamass 4,5–7 kg.³
Anatoomiline iseloomustus. Sookurg on kõrgete jalgade, pika kaelaga ja tugeva nokaga lind. Pikakaelaliste lindude hingetoru ehk trahhea on kaelast pikem ja moodustab hingetorusilmuseid, mis võimaldavad hingamisteid ohustamata kaela vaba liikuvust. Elundi sein on kogu pikkuses varustatud kõhreliste rõngastega, mis linnu vananedes luustuvad.
Sookure skeleti peamine omapära peitub rinnakus. Enamasti on heade lendajate rinnakukiil õhuke luuliistak, kuid rinnalihase kinnitumiseks suure pinnaga. Kurgede (va kroonkured) rinnakukiil on paks, mitte õhuke liistak, kuna kurelistel suundub hingetoru kereõõnde sisenedes esmalt rinnakusse moodustades rinnakukiilus linge.⁴ Hingetoruling siseneb rinnakukiilu ka laululuigel.
Hingamissüsteemil on oluline roll lindude termoregulatsioonis, mille hulka kuulub ka sissehingatava õhu soojendamine ja keha jahutamine. Lindude kopsude maht on võrreldes kehamassiga väga väike, moodustab 1/10 suurimetaja kopsumahust, kuid kopsude töö on seda intensiivsem.⁵ Kopsudele lisaks kuulub hingamiselundite koosseisus üheksa õhu reservuaaridena toimivat õhukotti, mis moosustavad sopistisi kogu keresse, ka luudesse.
Kurglastel täidab termoregulatsiooni ülesannet ka rinnakukiil seda läbiva hingetoru kaudu. Rinnakukiil töötab loodusliku soojuspumbana. Näiteks sookured võivad rändel lennata kuni 10 km kõrgusel, kus õhk on külm ning pideva tiibade tööga, nad planeerivad vaid laskumisel.⁴
Teiseks peetakse pikka hingetoru sookure trompetheli, aga ka laululuige kluugutuse võimendajaks. Katsetega on kindlaks tehtud, et hingetoru pikkus mõjutab hääle intensiivsust.⁶
Linnud tekitavad helisid mitte neelu põhjas paikneva kõriga, vaid hingetoru lõpposas asuva laulukõriga, kahendharguse piirkonnas, kus hingetoru jaguneb kaheks kopsutoruks.⁷ Laulukõris pingutuvad membraanid tekitavad vibreerimisel helivõnkeid, need kanduvad rinnakule ning viimase kaudu õhukottide süsteemile. Seega on helilainetega resoneeriv ala palju suurem hingetorust. Lindude helivõimendussüsteemi võib võrrelda nii puhkpilligatoruga kui ka keelpilli kõlakastiga.⁶
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-864. Sookure rinnak, kaarnaluu ja harkluu, (rinnakukiil on avatud. Hangitud enne 1940. aastat.

1. https://www.looduskalender.ee/n/node/4327
2. Aivar Leito. Sookurg. Eesti Loodus, 2008/10. http://www.eestiloodus.ee/index.php?artikkel=2549
3. https://www.birdid.no/bird/eBook.php?specieID=1889
4. https://veteriankey.com/gruiformes-cranes-limpkins-rails-gallinules-coots-bustards/
5. https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_birds_by_flight_heights
6. Gaunt. A. S. et all. The effects of tracheal coiling on the vocalizations of cranes (Aves; Gruidae). Journal of Comparative Physiology A. 161,  43–58 (1987).
https://link.springer.com/article/10.1007/BF00609454
7. Ernits, E., Nahkur, E. Koduloomade anatoomia X. Linnu kehaehitus. Tartu: Eesti Maaülikool, 2013.