Thylacinus cynocephalus

Selts: kukkurkärbilised (Dasyuromorphia), sugukond: kukkurhuntlased (Thylacinidae).
Ingl: Tasmanian tiger, thylacine.

Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.

Levila. Kukkurhunt oli suurim kukruline kiskja, levis Austraalias, Tasmaanias ja Uus-Guineal. Suri välja 20. saj üleküttimise tõttu (lambafarmide kaitsmise eesmärgil), ka sissetoodud koerte ja haiguste tõttu.¹ Viimane teadaolev isend püüti loodusest aastal 1933, kolm aastat hiljem suri sama isend Hobarti loomaaias.²
Mõõtmed. Tüvepikkus 100–130 cm, turjakõrgus umbes 60 cm, kehamass 15–35 kg.²
Anatoomiline iseloomustus. Skeleti üldplaani järgi oli kukkurhundi eeliseks vastupidavus, mitte kiirus, ta oli pigem varitseja kui tagaajaja. Lihatoiduline, kelle lihaseline magu võimaldas süüa korraga suure lihakoguse kompenseerimaks pikemaid jahipause.
Emasloomade nelja imetiga kukkur avanes erinevalt teistest kukrulistest tahapoole. Kukkur oli olemas ka isastel, neil paiknes kukrus munandikott. Kukruliste skeleti tunnuseks on kõhuseina toetav paariline eessüleluu, mida nimetatakse ka kukruluuks. Sündides olid pojad (2–3, harva 4) pimedad ja karvadeta ning kasvasid kukrus 3 kuud.

Kolju. Kukkurhundi kolju on heaks näiteks konvergentsist eluslooduses – erineva päritoluga liikidel on sarnaste keskkonnatingimuste tõttu kujunenud sarnane kehaehitus. Lihasööjate toitumisviis on muutnud kukkurhundi ning temast evolutsiooniliselt kaugete kiskjaliste koljude ehituse samalaadseks.² 
Ajukolju (1) on väike, kiskjatele iseloomulikult on sarnakaared (2) laiad, otsmik laskub sujuvalt üle kõrgeks ja pikaks koonuks. Oimuluu trummi- ja kaljuosa on suhteliselt väikesed, kuna ka väliskõrv on vaid 8 cm pikk (võib oletada kehva kuulmist). Ninaluud kitsenevad eesosas (3).
Alalõug on pikk ja sirge, alalõuakeha (4) läheb üle distaalselt suunduvaks alalõuaharuks, mille varesenokkjätke (5) oimulihase kinnitumiseks ei ulatu sarnakaartest kõrgemale. Selline alalõua ehitus nihutab lõualiigese (6) taha ning võimaldas kukkurhundil lihaselisi lõugu avada 120°.
Hambavalem 4.1.3.4/3.1.3.4. Kihvad olid kukkurhundil suured ning eespurihambad teravaservalised.² Sarnaselt kiskalistega töötasid lõuad ortaalselt ehk peamiselt üles-alla ning hammustamisel liikusid hambakaared teineteisest mööda nagu kääriharud – kiskjatele omane käärhambalisus.

Kolju ventraalselt. Alalõuaharud (7) on aluselt e ventraalselt laiad, alalõuanurk (8) pöördub sissepoole e mediaalselt.
Kõvasuulaes esineb lisaks suulaelõhedele teine suurem mulk (9), mis viib ninaõõnde ning paikneb ülalõualuu suulagijätke ja suulaeluu horisontaallestme vahel.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-76, kolju on hangitud 1893. aastal (Frank/London).

1. https://animaldiversity.org/accounts/Thylacinus_cynocephalus/
2. Miljutin, A. Maailma imetajate mitmekesisus. Tallinn: Varrak, 2015.