Ursus arctos
Selts: kiskjalised (Carnivora), sugukond: karulased (Ursidae).
Ingl: brown bear.
Levila. Levinud arktilistest tundratest kuni kõrbealadeni Euraasias, Põhja Ameerikas ja Põhja-Aafrikas. Tänapäeval eristatakse 16 elavat pruunkaru alamliiki. Eesti metsades kohtab vaid euraasia pruunkaru. Varasemast, kogu Euroopat katnud populatsioonist on inimese poolt elupaikade hävitamise tõttu pruunkaru säilinud vaid Skandinaavias, Venemaal, Eestis, paiguti Karpaatias ja Balkanil. Paljud Aasia ning Kesk-Euroopa populatsioonid on aga isoleeritud.1
Eestis on pruunkaru populatsiooni arvukus tõusmas, 2020. aasta suvine üldarvukus võis küündida 900–950 isendini.2
Mõõtmed. Tüvepikkus 150–280 cm, kehamass emastel 60–200 kg, isastel 100–315 kg, kondülobasaalpikkus 28–34 cm.3
Anatoomiline iseloomustus. Pruunkarule on iseloomulik selgelt eristatav küür õlgade vahel ning pikad kaardunud küünised eesjäsemetel. Tagajäsemete küünised on lühemad. Pruunkaru on tallulkõndija ehk plantigraad, kelle tagakäpa jäljepikkus on 21–36 cm. Nii ees- kui ka tagajäsemetel on 5 varvast.
Kolju. Täiskasvanud karu kolju on massiivne, konkaavne, ajukolju suhteliselt väike, mälumislihaste kinnitumiseks kõrge välimine sagitaalhari, näoosa kõrge, kõva suulagi lõpeb viimastest purihammastest taga pool.4
Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.
Hambavalem 3.1.4.2/3.1.4.3. Lõikehambad vastavad kiskja hammastikule, purihambad kõigesööja hammastikule (purihambad on bunodontsed ehk mitme nüri köbruga). Kihvad suured ja kaardunud. Toitumiseks ei ole karudel nii suuri kihvu vaja, kuid neid kasutatakse rivaalide hirmutamiseks.5 Ülalõua kolm esimest eespurihammast on väikesed, ühe juurega, täiskasvanutel teine sageli puudub. Alalõuas esimesed kolm eespurihammast nõrgad ning kaovad üsna noores eas. Purihambad on madalate emailiköprudega, mis on abiks toidu muljumisel, kuid sageli neelab karu nii marjad kui kui muu söödava tervena alla. Karud ei suuda taimset toitu seedida kaugeltki nii hästi kui taimtoidulised loomad, loomset toitu omastavad nad aga vähem tõhusalt kui loomtoidulised loomad.6
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-29, skelett (fotol) on valmistatud pärast 1950. aastat, hangitud Järvseljalt; hankija dotsent Paul Saks. Noore (ca 10 kuud vana) pruunkaru lasid maha jahimehed, kui ta külas laastamistööd tegi. Lahkamisel selgus, et karu oli maiustanud puskariajamise praagaga.
Zoomeedikumi kogu säilik AP-97, kolju (fotol) on hangitud aastal 2004, hankija üliõpilane Martin Alatsei; AP-98, kolju päritolu teadmata; AP-848, täiskasvanud karu õlavarreluud.
1. E. Moks, J. Remm, O. Kalda, H. Valdmann. 2015. Eesti imetajad.
2. Keskkonnaagentuur.
3. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
4. http://www.tammeleht.ee/imetajad/koljud.html
5. Mammal Anatomy: An Illustrated Guide. 2010. Marshall Cavendish.
6. E. Tammeleht jt. Mida sööb pruunkaru Eestis ja Euroopas. Eesti Loodus, 2010, 12. http://www.eestiloodus.ee/index.php?artikkel=3605