Selts: kiskjalised (Carnivora), sugukond: kaslased (Felidae).
Ingl: ocelot.

Levik. Otselot on levinud Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, nii troopilistes metsades kui savannides.¹ Tavaliselt liigub öise eluviisiga otselot üksinda, päeval magab rohu sees või puuokstel. Otselot on hea ronija, hüppaja ja ujuja. Liigi arvukus on kahanemas, kuid otseloti ohutase on märgitud enamikus riikides madalaks.
Mõõtmed. Tüvepikkus 50–101,5 cm, saba pikkus 30–50 cm, turjakõrgus 40–50 cm, kehamass 8,5–16 kg. Isased on emasloomadest tunduvalt suuremad.^2,3
Anatoomiline iseloomustus. Otseloti karvkattes vahelduvad laigud ja triibud, pruunikaskollased kuni punakashallid rosetitaolised laigud paiknevad heledal taustal pikisuunaliste ahelatena. Muster on nii kerel kui näol indiviidite erinev. Käpad on suhteliselt suured, eeskäpad tagakäppadest laiemad. Sissetõmmatavate ja külgedelt lamenenud kaardus küünistega varbaid on eesialal 5 ja tagajalal 4.
Lihasööjana vajab otselot päevas kuni 800 g värsket toitu ning on selle hankimisel pigem varitseja, otsides kuni 1 kg kaaluvaid saakloomi lõhna järgi, lonkides aeglaselt (0,3 km/h) taimestiku vahel.³
Kolju. Otselot on suhteliselt suure peaga, kolju on õrn, luud õhukesed. Ajukolju on näokoljust tunduvalt pikem. Kiiruluud moodustavad kolju keskjoonel kõrge välimise sagitaalharja, mis jätkub vahekiiruluul külgedele kulgevaks ja laiaks kuklataguseharjaks. Kuklasoomus kaldub kuklapõntadest tahapoole. Sarnakaarte kohalt on kolju lai, ettepoole suunatud silmakoopad suured, oimuluu trummipõiend terava kuulmisega loomale kohaselt üpris ruumikas. Alalõuaharu mälurlihaseauk on sügav ning nurgajätke väga pikk. Kõik nimetatud tunnused viitavad kiskjale, kel hea kuulmine, nägemine ning tugev hammustusjõud – kihvade piirkonnas arvutuslikult 199,5 N ja kiskhamba piirkonnas 306 N.⁴
Hambavalem on 3.1.3.1./3.1.2.1. – kokku 30 hammast, millest looma vanuse tõttu on koljul enamus purihambaid välja langenud ning allesjäänud on hambakivist ja juureümbrise põletikust kahjustatud.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-448, skeletiks monteerimata luude komplekt pärineb Tallinna Loomaias elanud eakast otselotist, hangitud ilmselt 2005. aastal.

1. https://animaldiversity.org/accounts/Leopardus_pardalis/
2. http://www.catsg.org/index.php?id=88
3. https://en.wikipedia.org/wiki/Ocelot
4  Christiansen, P., Wroe, S. Bite forces and evolutionary adaptations to feeding ecology in carnivores. Ecology. 2007; 88(2):347-58. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/17479753/