Ursus spelaeus
Selts: kiskalised (Carnivora), sugukond: karulased (Ursidae).
Ingl: cave bear.
Levila. Koopakarud olid rohkete fossiilsete leidude põhjal kuni viimase jääajani levinuim kiskja Euroopa aladel, aga ka Põhja-Aafrikas. Koopakaru on nime saanud arvukate koopaleidude järgi, kuna talveuneks kogunesid nad külma eest varju lubjakivikoobastesse. Koopakarude väljasuremise põhjuseks, umbes 25 000 aastat tagasi, pärast arvukuse järkjärgulist vähenemist, peetakse viimast suuremat jääaega (algas 120 000 aastat tagasi, kestis vaheaegadega kuni 10 000 aasta taguse ajani), loomad hukkusid talvekoobastes külma tõttu.1
Mõõtmed. Turjakõrgus 1,8 meetrit, tüvepikkus 2,1–3 meetrit, kehamass 400–1000 kg, emased olid väiksemad.1, 2
Anatoomiline iseloomustus. Koopakaru sarnaneb pruunkarule, geneetiline analüüs näitab, et liigid on omavahel ristunud ning andnud sigimisvõimelisi järglasi.3
Kolju. Kolju sarnaneb kujult pruunkaru koljule. Leidub nii kiskjatele omaseid tunnuseid: laiad sarnakaared, mis jätavad rohkelt ruumi suud sulgevatele mälumislihastele, koljulael tugev keskpidine sagitaalhari oimulihaste kinnitumiseks, lõualiigese asend hammaste sulguspinnaga ühes tasapinnas võimaldas suu kiirelt sulgeda, kihvad ja tugevad lõikehambad. Samuti leidub taimtoidulise looma kolju tunnuseid: pikenenud näokolju, ninaluude ulatus vaid näokolju keskosani, mistõttu luuline ninaõõs on suhteliselt lühike, ettepoole suunduvad lõikehambad, eesmiste premolaaride taandareng, nende asemel esineb koljul hambutu serv e diasteem, purihambad on nüride köprudega.
Erinevalt pruunkarust on üleminek ajukoljult näokoljule järsk.
Koopakaru peetakse pruunkarust enam taimtoiduliseks (viljad, juurikad, võrsed), kuid DNA-analüüs näitab, et koopakarud kasutasid ka loomset toitu.
Hambavalem 3.1.1.2/3.1.1.3. Arvestuslik hammustusjõud oli isastel – 2868 N, kuid suurim on see lõualuude tagumises osas, kus töödelda saab vaid väiksemaid toidupalasid.4 Purihammaste ehitus viitab pigem toidu muljumisele, kui kiskjale omasele hakkimisele.
Päritolu. Zoomeedikumi säilik AP-195, fossiilne ülalõug, täpsem päritolu on teadmata, kuid tõenäoliselt hankis luu professor Aleksander Rosenberg 19. sajandi lõpul. Määramise õigsuse kinnitas Poola zooarheoloog Piotr Wojtal. Määramise aluseks on koopakaru hammastik, kuigi iseloomulik ja ainus premolaar ehk P4 sel ülalõual puudub, toetuti määramisel ülalõua suurusele ning P1 kuni P3 taandarengule (puuduvad ka hambasombud), mis pruunkarul on enamasti olemas, koopakarul aga haruldased.
https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=7002730