Canis lupus subsp. familiaris

Selts: kiskjalised (Carnivora), sugukond: koerlased (Canidae).
Ingl: dog.

Levila. Rahvusvahelisse künoloogia (koerateaduse) föderatsiooni (FCI) registrisse on 2020. aastal kantud 353 koeratõugu.¹
Tõenäoliselt alustati huntide kodustamisega mitmes eri paigas üle 14 000 aasta tagasi. Koerte aretamine, mille tulemusena on kujunenud erinevad koeratõud, algas 3000–4000 aasta eest.²
Tüüpilisteks, eellastega sarnasteks koeratõugudeks on lambakoerad. Algselt lihtsa paarituse ja valiku teel toimunud aretus on viimase 150 aastaga muutunud rangeks, sihipäraseks, erinevaid ristamismeetodeid kasutavaks aretuseks. Tõud erinevad üskteisest suuruse, keha proportsioonide, karvastiku ja iseloomu poolest.

Kolju. Kolju ehitus varieerub tõuti nii suuruse, pikkuse ja laiuse suhte, näokolju pikkuse silmakoobaste asetuse ning hambumise poolest. Paljude tõugude puhul on kolju välimus kodukoera eellasest, hundist üpris erinev.
Karnivooridele iseloomulikult kulgeb koertel vahekiiruluul välimine sagitaalhari, vahekiiruluu koljuõõnepoolsel pinnal laiub luuline telkjätke, mis eraldab suuraju väikeajust.
Hambavalem 3.1.4.2/3.1.4.3. Hambad on emailiköbrulised. Kuigi alalõuas on hambaid rohkem, on alalõug ülalõuast lühem ja kitsam. Alalõug liigub vaid alla-üles (ortaalselt), nii tükeldatakse toidupala kääride sarnaselt, koerad ei mälu toitu. Ülalõua lõikehambad on tugevamad, kihvad tugevad ning veidi tahapoole kumerdunud. Hambumisel ulatub alalõua kihv ülalõua diasteemi, ehk kolmanda lõikehamba (I3) ja kihva (C) vahele. Eespurihammaste sulguspind on kitsas, kuid nad suurenevad eest-taha suunas. Ülalõua P4 on võimas kiskhammas, alalõuas on kiskhammas aga M1. Kui eespurihambad ilmuvad tavaliselt esialgu piimahammastena (hammaste vahetumine toimub 3–7 kuu vanuselt), siis P1 on erand, ilmub kohe jäävhambana.
Koertel võib üsna sageli esineda nii liig- kui vaeghambulisust (tõukoertel vastavalt 10–40% isendeist). Lühipealistel tõugudel võib sagedamini puududa nii üla- kui alalõua P1 ja M3.³ 
Hundi ja koera eristamiseks leidub koljul hulk määramistunnuseid (vt õppematerjalid).
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-25 (pikakoonulise lambakoera skelett ja kolju, fotodel);  AP-26,  AP-27, koljude päritolu on teadmata; AP-87,  AP-88,  AP-89, AP-90, koljud on hangitud 1892. aastal,  AP-556, kolju pärineb koduta koerte varjupaigast aastal 2010.

1. http://www.fci.be/en/
2. Driscoll, C. A., Macdonald, D. W., O’Brien, S. J. (2009). From wild animals to domestic pets, an evolutionary view of domestication. Proceedings of the National Academy of Sciences, 106.
3. E. Ernits. Hambad. Tartu, 2000.

Bernhardiin

Ingl: The Saint Bernard Dog.

Aretus. Bernhardiini tõuaretus sai alguse 17. sajandil Šveitsi Alpidest, Sankt Bernhardi kloostrist. Mungad kasutasid bernhardiine valvekoertena ning inimeste otsimiseks lumistes ja halva nähtavusega ilmastikuoludes. Võimsa kehaehitusega ning algselt lühikarvaline tõug oli sobilik lumes liikumiseks. Pikakarvaline bernhardiin on hilisema aretustöö tulemus (bernhardiine ristati newfoundlandi koeraga), kui tõug levis Šveitsist kaugemale. Lumes töötamiseks pikakarvaline bernhardiin ei sobi (karv muutub märjaks ning raskendab liikumist), kuid heatahtliku iseloomu tõttu on tegemist hinnatud lemmikloomaga.¹
Kolju. Massiivne kolju on aretuse käigus muutunud laiemaks ja kõrgemaks. Kolju laius sarnakaarte kohalt (1) on suurem kui ajukolju pikkus. Otsmikuluu tõus koljulaele on järsk, otsmikuluude vahel sügav lohk (2) ning sarnaluumine jätke on paksenenud (3), kuna otsmikuluus paikneb silmakoobaste kohal mahukas otsmikuurge. Välimine sagitaalhari (3) kõrge ning selle dorsaalne serv lai.² Laiad sarnakaared muudavad oimuaugu sügavaks, kiiruluude pind on ebakorrapäraselt kare (4), kaudoventraalses suunas märgatavalt paksenenud.³ Kolju ehitus viitab tugevatele suusulguritele. Näokolju on väga lühike ja kõrge, ninaluud (5) taandunud. Alalõualuu nurgajätke (6) on tugev.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-545, kolju on valmistatud Tartu koduta loomade varjupaigast hangitud koerast.

1. http://www.bernhardiin.ee/tutvustus/?m=4&jutt=10058&keel=ee
2. Drake A. G., Klingenberg, C. P., 2008. The pace of morphological change: historical transformation of skull shape in St Bernard dogs. Proc Biol Sci. 275(1630): 71–76.
3. G. Kostadinov, A. Dechev & A. Vodenicharov. (2006). Osteological Investigations Upon the External Surface of Temporal Fossa in Dogs from Various Breeds and Crossbred Dogs. Bulgarian Journal of Veterinary Medicine, 9, No 4, 251–255.

Bokser

Ingl: boxer.

Levila. Bokserite eellasteks peetakse molossi-tüüpi koeri (samasse tüüpi kuuluvad veel näiteks buldogid, dogid, bokserid, mastifid). Tõug on aretatud Saksamaal, esimene sissekanne bokserite tõuraamatus pärineb Saksamaalt aastast 1904.¹
Mõõtmed. Isaste kehamass üle 30 kg (ligikaudu 60 cm turjakõrguse puhul), emaste kehamass keskmiselt 25 kg (56 cm turja kõrguse puhul).²
Kolju. Ajukolju sale, otsmikuvagu (1) nõrgalt arenenud, laup moodustab ninaseljale üle minnes selge väljalõike (2). Ülespoole kaarduv alalõug on ülalõuast pikem (3). Lõikehambad paiknevad sirges reas. Kiskjatele omast käärhambumist kihvadel ei esine, üla- ja alakihvad paiknevad lühenenud nina tõttu teineteisest kaugel. ²
Lühipealistel tõugudel võib sagedamini puududa nii üla- kui alalõua P1 ja M3.³ 
Bokserite pea kuju erineb paikkonniti.⁴
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-451, kolju on hangitud 1999. aastal; AP-555, kolju on hangitud EMÜ loomakliinikust 2011. aastal.

1. https://bokser.ee/ajalugu/
2 http://fci.be/Nomenclature/Standards/144g02-en.pdf
3. E. Ernits. Hambad. Tartu, 2000.
4. https://www.worldwideboxer.com/skull.html

Chow Chow

Ingl: Chow Chow.

Aretus. Chow Chow tõug on pärit Põhja-Hiinast, kus koera kasutati jahi-, karja- ja valvekoerana. Tänapäeval on Chow Chowd peamiselt lemmikloomad.¹ Tõugu seostatakse ka valitsejate ja isegi jumalatega, ometi tarvitati tema liha toiduks. Hiinas kutsuti koera Songshi Quan, mis tähendab puhevil lõvikoer, chow chow aga söödav koer.²
Tõug lahknes Hiina põlistest koertest 8300 aastat tagasi.³
Anatoomiline iseloomustus. Tõule on iseloomulik sinise tooniga keel ning lisapaar hambaid (chow chowdel on 44 hammast).³
Chow chow kolju kuju peetakse täiuslikuks, lühike näokolju (kolmandik kogu kolju pikkusest) tõuseb otsmikupiirkonnas sujuvalt ajukoljuks. Koljuosade (aju- ja näokolju) dorsaalsed jooned on paralleelsed. Iseloomulikud on laiad sarnakaared. Chow chowde hammustussurveks on hinnataud 150 N.⁴
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-589, kolju on hangitud 2013. aastal Tartu koduta loomade varjupaigast.

1. https://www.akc.org/dog-breeds/chow-chow/
2. http://www.chowclub.ee/ajalugu.htm
3. Yang, H., Wang, G., Wang, M. et al. 2017. The origin of chow chows in the light of the East Asian breeds. BMC Genomics 18, 174.
4. https://petcomments.com/ten-dogs-which-have-the-strongest-bite/

Inglise buldog

Ingl: English bulldog.

Aretus. Buldogid olid algselt suurema pea, tugevamate lõugade, jässakama keha ja agressiivsema iseloomuga, mistõttu kasutati neid pullide ja koerte vaheliste võistluste pidamisel. Võistlused, kus koer pidi pulli maha suruma olid Inglismaal populaarsed 13.–18. sajandil ning sealt pärineb ka tõu nimi. Üheks buldogi eellaseks oli ilmselt mastifi-tüüpi koer.¹

Kolju. Kolju on lai ja lühike, sarnakaared laiad, kiirulud kummuvad, välimine sagitaalhari ja kuklatagusehari on kaardunud joonega, ning on kõrgem vaid vahekiiruluu piirkonnas. Oimulihase kinnituskohana on buldogidel peamiseks oimuaugu kare pind. Alalõug on ülalõuast pikem. Lõikehambad ja kihvad paiknevad ülalõualuus suunaga külgedele, lõikehambad hõredad.
Hambakaares on lühenenud koonu tõttu eespurihambad nihkunud tihedalt üksteise taha. Hambakaare muutus võib tekitada hambumuse ehk oklusiooni (üla- ja alahammaste vastastikune kokkupuude) häireid, e valehambumist, mis võib põhjustada valu, hamba- ja igemetraumasid. Teiseks põhjustab liigtihe hammastik hambahaigusi seetõttu, et hambad puhastu ning toidujäägid hammaste vahel võimaldavad bakterite vohamist.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-613, kolju (♂) on hangitud patoloogilise anatoomia lahangust aastal 2015.

1. Pedersen, N.C., Pooch, A.S., Liu, H. (2016). A genetic assessment of the English bulldog. Canine Genet Epidemiol 3, 6.

Mops

Ingl: pug.

Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.

Aretus. Hiina päritolu tõug, kes aretati peamiselt seltsikoeraks. Euroopasse jõudis tõug Hollandi kaupmeeste vahendusel juba 16. sajandi lõpul.¹
Mõõtmed. Kehamass on 6,5–8 kg, turjakõrgus 25–35 cm.²
Kolju. Mopsidele on iseloomulik lühikoonuline (tömbininaline) ümar pea. Alalõug on lai, ülalõua lõikehambad asetsevad peaaegu sirges rivis, esineb kerge alahambumus.

Lühikoonulisus on aretuse käigus liikunud äärmusesse, mistõttu on mopsidel sagedased lühikoonuliste koerte hingamisvaevused: koerad ahmivad suu kaudu õhku, norsatavad, aevastavad, tatistavad, esineb hingamispeetus ehk apnoe (kr k hingamatus). Vaevuseid põhjustavad kitsenenud ninasõõrmed, kokkusurutud ninakäigud, lühenenud ninakarbikud, tahapoole surutud suulagi – kõik need muudavad hingamise raskeks. Erutuse korral tekib nn neelutropi refleks – suurenev limaeritus ummistab neelu.
Kuna koera nahas puuduvad higinäärmed, toimib ninaõõs termoregulaatorina, külmal ajal soojendab sissehingatavat õhku ning kuumal ajal jahutab keha. Seetõttu tekib lühikoonulistel koertel veel üks tõsine probleem – ülekuumenemine – kuna ninaõõs on lühike, ei jahuta ninalimaskest piisavalt verd.
Lühikoonulistel koertel esineb rohkem ka silmatraumasid. Taandunud luuline ninaosa tekitab silma ümbruses pehmete kudede volte, mis puutuvad kokku esiletungivate silmamunadega. Sageli juhtub laugude sissepöördumist ning traumade korral ka silmamuna väljalangemist.

Hambakaares on lühenenud koonu tõttu eespurihambad nihkunud tihedalt üksteise taha. Hambakaare muutus võib tekitada hambumuse ehk oklusiooni (üla- ja alahammaste vastastikune kokkupuude) häireid, e valehambumist, mis võib põhjustada valu, hamba- ja igemetraumasid. Teiseks põhjustab liigtihe hammastik hambahaigusi seetõttu, et hambad puhastu ning toidujäägid hammaste vahel võimaldavad bakterite vohamist.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-590, kolju on hangitud 2013. aastal, AP-857, kolju (fotod) on hangitud 2020. aastal.

1. Farr, K., Montague, S. (1999). Pugs in Public. New York: Stewart, Tabori & Chang, a division of U.S. Media Holdings.
2. https://dogtime.com/dog-breeds/pug#/slide/1

Pitbull terjer

Ingl: Pit bull.

Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.

Aretus. Pitbullide aretus sai alguse Inglismaal 19. sajandil Inglise buldogidest ja terjeritest, kui keelati populaarsed võitlused pullide ja koerte vahel. Pitbullidega hakati võistlema rottide püüdmises, sellest tuleneb ka pitbulli tõunimetus. Nimelt pandi rotid koos koeraga süvendisse (ingl pit) ning võisteldi, milline koer suudab etteantud ajaga enim rotte surmata.¹ Tõug kanti ametlikult registrisse 1898. aastal.²
Mõõtmed. Täiskasvanud isendite ideaalkaaluks peetakse emastel 13–23 kg ning isastel 16–27 kg.²
Anatoomiline iseloomustus. Kolju tugevate luudega ning laiade sarnakartega, silmakoopad on teineteisest kaugel. Näokolju ja ajukolju dorsaalsed jooned paralleelsed, kuid tõus ajukoljule on järsk. Välimine sagitaalhari ja kuklatagusehari on tugevad sirgelt kaudodorsaalse suunaga. Oimuauk kolmnurkse kujuga ja karedapinnaline. Viimased tunnused annavad kinnitust tugevatele oimulihastele, mis koos lõualiigese asendiga võimaldavat tugevat hambumist.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-779, eraannetus. 

1. http://love-a-bull.org/resources/the-history-of-pit-bulls/
2. https://www.ukcdogs.com/docs/breeds/american-pit-bull-terrier.pdf

Saksa (taani) dogi

Ingl: Great Dane, German Mastiff, Deutsche Dogge.

Tõu kujunemine. Saksa dogi (ka taani dogi) on tõuna alguse saanud aasia mastifi ja iiri lambakoera ristamisest. Mastifilt pärineva jõu ja iiri lambakoera kõrgusega koera kasutati algselt metsseajahil, olles tänapäeva dogist madalama kasvu ja kogukama kerega. Saksamaal jätkus aretus kõrgema kasvu ja saledama keha suunas ning tõug kinnitati 1876. aastal saksa dogina.¹ Nimetus taani dogi on tulnud Prantsusmaa kaudu, kuigi taanlased ei ole tõu väljakujunemisel osalenud.
Anatoomiline iseloomustus. Kolju on proportsioonidelt pikk ja ühtlase laiusega, koon suhteliselt lai. Näokolju ja ajukolju ligikaudu võrdse pikkusega. Tõus ajukoljule on lauge, otsmikuvagu lai, välimine sagitaalhari madal. Hammustusjõuks on Saksa dogidel hinnatud ligi 17 kg/cm².²
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-450, kolju (♂) on hangitud 1999. aastal.

1. http://fci.be/Nomenclature/Standards/235g02-en.pdf
2. https://petcomments.com/ten-dogs-which-have-the-strongest-bite/

Tiibeti mastif

Ingl: Tibetan Mastif.

Levila. Tiibeti mastifi põhiline leviala on Tiibet, Bhutan, Nepal, Sikkim, India, Mongoolia. Euroopas sai Tibeti mastifite aretus alguse 1930. aastatel Suurbritannias.¹ Hinnaguliselt on Tiibeti mastifeid tänapäeval 300 000 isendit, kuid enamik neist ei ole puhtatõulised.²
Aretus. Arvatakse, et Tiibeti mastifid on aretatud Tiibeti hundist ning lahknemine toimus ligikaudu 58 000 aastat tagasi, mis on tunduvalt varem, kui kodukoera ja hallhundi lahknemine.¹
Kolju. Tiibeti mastifi pea on lai, raske ja tugev. Kolju suur, kergelt ümardunud, tugeva välimise sagitaalharja ja kuklataguseharjaga, laiade sarnakaartega. Kolju tõus koonult laubale on järsk. Kolju näoosa laiuv ja suhteliselt lühike. Tugevad lõualuud kääritaoliselt lõikuva tiheda hammastikuga, hambad väljuvad lõualuust otse. Ülemised lõikehambad katavad vahetult alumisi lõikehambaid.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu koljud: AP-505, valmistatud EMÜ loomakliinikust hangitud koerast (♂, 1-aastane) 2006. aastal; AP-603, valmistatud õppetööks annetatud loomast.

1. http://fci.be/Nomenclature/Standards/230g02-en.pdf
2. Qifa, L. (2008). Origin and phylogenetic analysis of Tibetan Mastiff based on the mitochondrial DNA sequence. Journal of Genetics and Genomics, 35: 6, 335–340.