Felis catus

Selts: kiskjalised (Carnivora), sugukond: kaslased (Felidae).
Ingl: domestic cat.

Levila. Arvatakse, et kasside kodustamine sai alguse ligikaudu 8000 aastat tagasi vastastiku kasulikust koostööst kasside ja inimeste vahel. Kasse meelitas inimasustuse lähedusse suurem näriliste hulk (vilja kasvatamine ja hoiustamine tõmbas ligi närilisi) ning inimesele oli kasu kassist, kes närilisi püüdis. Kasside kodustamises arvatakse olevat kaks liini, üks sai alguse aafrika metskassist Egiptuses ning teine Aasia päritolu liin, millest jõudsid kassid ka Euroopasse.¹
TICA (The International Cat Association, Rahvusvaheline Kassikasvatajate Ühendus) on registreerinud 71 kassitõugu.²
Mõõtmed. Keskmiselt on kodukasside pikkus koos sabaga 76 cm ning kehamass 4–5,5 kg.³

Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.

Anatoomiline iseloomustus. Kassi skeleti moodustavad 230–247 luud, millest umbes 53 on selgroolülid, sh kuni 23 sabalüli. Lisaks veel 44 lihaste tööd hõlbustavat seesamluud. Tänu pikale selgroole on kass hästi painduv. Rangluu on kassidel taandarenenud ning kaardunud luu õlavarre-pea lihase vahekõõluses ning kinnitub abaluu õlanukile sidekoelise väädi abil.^{2, 3} Eesjäsemel varbaid viis, tagajäsemel neli. Küünised kõverdunud ning külgedelt lamendunud, ots ja servad teravnenud. Teritamisel eralduvad küünise pindmised kihid. Elastsete sidemete abil tõmbuvad küünised nahksopisesse ning sirutuvad sealt välja varbapainutaja-lihaste kokkutõmbel.

Kolju. Kolju on ümar, laiade sarnakaartega (1), suured silmakoopad ei ole tagaosas luuliselt ümbritsetud, kuna otsmikuluu sarnaluumine jätke (2) ei ulatu sarnaluuni. Trummipõiendid (3) on suhteliselt suured. Kasside oimuluul on lisaks kolmele osale (kalju-, trummi- ja soomusosa) veel kõhreline trummisiseosa trummipõiendis.
Hambavalem 3.1.2–3.1/3.1.2.1. Piimahambad (26 hammast) asenduvad jäävhammastega tavaliselt neljanda elukuu lõpuks. Kodukassi koljule on iseloomulik lühike näokolju. Seetõttu on on kassil nii üla- kui alalõuas vaid üks purihammas ning ühtekokku vaid 30 jäävhammast. Lõikehambad on suhteliselt väikesed, kihvad nõelteravad ning teistest hammastest mitu korda pikemad, ülakihv on mõnevõrra pikem. Kihva ja eespurihammaste vahel esineb hambalaie ehk diasteem, samuti ülalõua lõikehammaste ja kihva vahel. Eespurihambad on osaliselt taandarenenud. Ülalõuas on P2 väga pisike, P3 lõikeköbruline ning P4 mitme teravikuga kiskhammas. Alalõuas on säilinud vaid P3 ja P4. Purihammastest on ülalõuas vaid väike ning lõualuuga põiki asetsev M1, alalõua M1 on aga kahe teravikuga kiskhammas.⁴
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilikud AP-31 ja AP-32, skeletid on hangitud enne 1940. aastat;  AP-93 ja AP-94, koljude päritolu on teadmata; AP-344, koljude kogu pärineb Heinrich Eritsa uurimustööst (21 erinevas vanuses kassi koljut), hangitud enne 1940. aastat.

1. Ottoni, C., Van Neer, W., De Cupere, B. et al. 2017. The palaeogenetics of cat dispersal in the ancient world. Nat Ecol Evol 1, 0139.
2. https://www.tica.org
3. https://animaldiversity.org/accounts/Felis_catus/
4. E. Ernits. Hambad. Tartu, 2000.