Hallhunt

Hallhunt

Canis lupus

Selts: kiskjalised (Carnivora), sugukond: koerlased (Canidae).
Ingl: gray wolf.

Levila. Levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral. Eestis hinnati 2020. aastal hundi arvukuseks 31 kutsikatega hundikarja.1
Mõõtmed. Tüvepikkus 90–150 cm, turjakõrgus 80–85 cm (harva üle 100 cm). Kehakaal isastel 20–60 kg, emastel 18–50 kg. Kondülobasaalpikkus 21–28 cm mõõdetakse kolju ventraalselt pinnalt kuklapõntadest lõikehammasteluu eesmise servani.2
Anatoomiline iseloomustus. Hundi skelett on sarnane lambakoera skeletile. Hunti ja koera saab eristada järgmiste tunnuste abil: hundi jäsemed ja kihvad on suhteliselt suuremad kui koeral, hundi saba ei ole kunagi rõngas ning kõrvad ei ole lontis, hundi silma vikerkest on enamasti kollane, koertel aga valdavalt pruun.3
Pesakonnas on enamasti 3–7 poega, emapiimast toituvad kutsikad esimesed kaks kuud, hiljem toidetakse poegi lihaga, mille täiskasvanud hundid jahil alla neelavad ning pesa juures välja oksendavad. Järglasi annavad karjas vaid alfaemane ja -isane, kuid poegade eest hoolitsevad ka teised karja liikmed.4

Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.

Kolju. Kiskjana on hundi kolju sarnakaarte (1) piirkonnas suhteliselt lai, kuna alalõuaharule kinnituvad tugevad mälumislihased vajavad ruumi. Samuti on hundi koljul kõrge välimine sagitaalhari (2). Näokolju üleminek ajukoljuks on lauge (3).
Hambavalem 3.1.4.2/3.1.4.3. Üla- ja alalõua hambakaared liiguvad vastastikku teineteisest mööda nagu kääriharud – kiskjalistele iseloomulik käärhambalisus, mis alalõua üles-alla ehk ortaalse liikumisega ei võimalda toitu väga peeneks hakkida. Konte ka kõõluseid purustavad kiskhambad on ülelõuas P4 ja alalõuad M1. Hundi kihvhamba hammustusjõuks on hinnatud 494 N ning kiskhamba hammustusjõuks 774 N.5
Hundi ja koera eristamiseks leidub koljul hulk määramistunnuseid (vt õppematerjalid). Kuna koera välimikus esineb tõugudevahelist varieeruvust rohkem kui mõnel loomarühmal sugukonna piires, saab hundi koljut võrrelda vaid välimikult temale sarnast koeratõugude koljudega. 

Kodustamine. Hundi kodustamise kohta on aegade jooksul välja pakutud mitmeid teooriaid. Näiteks arvas Darwin, et erinevad koeratõud ei saa pärineda ühisest eellasest, kuna tõud on morfoloogiliselt erinevad, üheks võimalikuks eellaseks pakkus Darwin hariliku šaakali (Canis aureus). Tänapäeval on geneetiliste uuringute ja zooarheoloogide abil jõutud teadmiseni, et kodustatud koera eellaseks on hallhunt (Canis lupus) ja tema alamliigid. Teisi koerlasi, näiteks šaakalit, on hiljem siiski koerte aretamisel kasutatud.
Vanimate koera luuleidude vanus on ligikaudu 15 000 aastat ning leiud pärinevad mitmest erinevast Euraasia piirkonnast, mistõttu võib arvata, et hunt kodustati samal ajal mitmel pool. Tänapäeval on kindel teadmine, et kodustamine toimus hiljemalt 15 000 aastat tagasi, kuid protsess sai alguse varem, enam kui 30 000 aastat tagasi.6, 7
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilikud: AP-24, skelett (fotol) on hangitud enne 1918. aastat;  AP-612, kolju on hangitud aastal 2011, hankija Marina Aunapuu.

Hunt. Foto autor Ingmar Muusikus.
  1. Keskkonnaagentuur.ee.
  2. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
  3. M. Hindrikson, P. Männil, U. Saarma. Geneetiline analüüs tõestas hundi ja koera hübriidid Eestis. Eesti Loodus 2009/9.
  4. E. Moks, J. Remm, O. Kalda, H. Valdmann. 2015. Eesti imetajad. Tallinn, Varrak.
  5. P. Christiansen, S. Wroe. Bite forces and evolutionary adaptations to feeding ecology in carnivores. Ecology. 2007; 88(2): 347–58. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/17479753/
  6. Larson, G. jt. 2012. Rethinking dog domestication by integrating genetics, archeology, and biogeography. Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America. 109. 8878–83
  7. Saarma, U. 2017. Hundist koeraks kodustamise lugu. Horisont 5/2017: 45–50.