Equus caballus
Hobuse põlvnemine ja anatoomiline iseloomustus
Selts: kabjalised (Perissodactyla), sugukond: hobuslased (Equidae).
Ingl: horse.
Põlvnemine. Hobune kodustati mitmes kohas Euroopas ja Aasias. Vanimad tõendid pärinevad Edela-Iraanist (5000 aasta vanune graveeritud põlvnemistabel ja ratsanikukujutis) ning Ukrainast (5500 aasta vanused kodustatud hobuse luuleiud).1 Tõenäoliselt tulid Eesti aladele inimesed koos hobustega.
Anatoomiline iseloomustus. Vaata hobuse luustiku ehitust õppematerjalides.
Hobuse makroevolutsioon on liikunud kolmes põhisuunas: suur kere, kõrgekroonilised hambad ning üks säilinud varvas. Miks ja kuidas kujunes hobuse evolutsioon selles suunas, et varvastest on säilinud vaid kolmas, mille viimane lüli – kabjaluu on varustatud tugeva sarvtohluga, selle üle juureldakse üha edasi. Tundub hämmastav, et ühe varbaga kogukas loom suudab joosta kuni 70 km tunnis ning ületada tõkkel 2,47 meetrit.2
Umbes 58 miljoni aasta eest elanud hobuse eellast (Eohippus) võiks suuruse poolest võrrelda keskmise koeraga ning varbaid oli sel loomal eesjalal neli ja tagajalal kolm.3
Levinuim seletus varvaste arvu vähenemisele on seotud eluga rohumaatasandikel.4
1. Liikumiselundite säästlikkus. Avatud rohumaadel pikkade vahemaade läbimiseks on otstarbekamad peened jäsemete lõpposad. Peamine lihasmass paikneb kerele lähemal ning ees- ja tagajalas (randmest ja kannast alates) kulgevad peamiselt pikad kõõlused, mistõttu on need kerged ning aitavad jooksmisel energiat säästa.
2. Kere stabiilsus. Metsaalade pehmel pinnasel on oluline ka külgsuunaline liikumine, kus stabiilsuse tagab vähemalt kolm varvast. Avamaastike ühtlasel pinnasel on liikumine sirgjooneline ja kiire ning eeliseks on tugevate sidemete ja kabjatohluga varustatud üks varvas.
3. Massiivne kere avaldab pikkadele jäsemetele suurt paindekoormust, mille vastupanuks on üks tugevate sidemetega varustatud varvas stabiilsem kui mitu väiksemast varvast.
Muu. Hobune laskub magamiseks pikali lühikesteks episoodideks, keskmiselt vaid kaheks tunniks ööpäevas. Miks? Esiteks, hobune peab ettevaatliku rohusööjana pidevalt jälgima ümbrust, et õigeaegselt kiskjate rünnaku eest põgeneda. Tänapäeval koplites hobusel palju ohustajaid ei ole, kuid ettevaatlikus on käitumismustris alles. Teiseks, pikkade jalgade ning suure ja raske kere liikumasaamiseks kulub hulga väärtuslikke sekundeid ning tõusmine on liigestele suur koormus. Kolmandaks, hobuse liikumiselundkond võimaldab lihasenergiat kulutamata tukkuda ka püstiasendis. Vaid sügav REM-une faas nõuab pikalilaskumist, kuid leidub hobuseid, kes ei tee seda aastaid.2
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-37, lamava hobuse skelett on hangitud enne 1918. aastat, tõug teadmata; AP-115, avatud hambasompudega hobuse kolju on hangitud enne 1918. aastat.
Hobuse hambad. Hobuse hambad on kõrgekroonilised, emailikurrulised ning kasvavad vastavalt sulguspinna kulumisele. Hambasombud ulatuvad sügavale lõualuudesse. Purihammaste kasv peetub 6–7 aasta vanusel hobusel jõudes kasvada 8–11 cm pikkuseks. Edasise kulumise kompenseerimiseks (2–3 mm aastas) kerkib lõualuus paiknev hambaosa sombust välja ning hambasomp täitub luukoega.
- Goodwin, D. Horse Behaviour: Evolution, Domestication and Feralisation. The Welfare of Horses. Animal Welfare, 1. Springer, Dordrecht, 2007
- https://www.guinnessworldrecords.com/world-records/fastest-speed-for-a-race-horse; https://www.guinnessworldrecords.com/world-records/highest-jump-by-a-horse
- MacFadden, B. J. Fossil horses: systematics, paleobiology, and evolution of the family Equidae. Cambridge University Press, 1994.
- McHorse, B. K., Biewener, A. A., Pierce, S. E. The Evolution of a Single Toe in Horses: Causes, Consequences, and the Way Forward. Integrative and Comparative Biology, 2019, 59, 3, 638–655.
Hobuse ninakõrvalurgete avamine
Ninakõrvalurked (sinus paranasales) ehk siinused on ripsepiteeliga vooderdatud, õhku sisaldavad koljuõõnsused, mis vähendavad kolju massi, on hääle resonaatoriteks ning suurendavad lihaste ja hammaste kinnitumiseks vajalikku kolju pinda. Siinused avanevad otsmiku- ülalõua-, suulae-, pisaraluust ning hobusel ka kiilluust ninaõõnde.
Kuna urget vooderdav limaskest paikneb vahetult luuümbrisel ning on veresoontevaene, on see haigustekitajatele vastuvõtlik ja põletiku ravi pikaldane.
Hobusel on rohkem probleeme ülalõuaurkega, mis on ka urgetest kõige suurem. Peamiselt ohustavad seda urke seina kummuvad nelja viimase hamba juured, põletikulisest hambast võib haigus levida siinusesse.
Samuti võib põletik ulatuda ülalõuaurkega ühenduses olevasse otsmikuurkesse. Otsmikuurge moodustab koos dorsaalse ninakarbikuga ühise karbiku-otsmikuurke, mistõttu ühe või teise urke põletiku korral on otstarbekas ravida neid koos.
Kroonilise mädase urkepõletiku raviks puuritakse koljusse kuni 2,5 cm läbimõõduga mulgud ehk urked trepaneeritakse, mille kaudu saab mäda urgetest välja loputada ning ravimit manustada. Ülalõuamulgu kaudu saab hamba eemaldamisel suruda hamba sombust välja.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-116, kolju on hangitud enne 1940. aastat.
Kasvueas hobuse kolju
Kolju. Nelja kuu vanuse varsa koljul on näha luudevahelised koljuõmbluseid, mis vanemas eas luustuvad. Looma vanust saab noorel loomal hinnata hammaste ilmumise ja vahetumise põhjal, vanemal loomad sulguspindade kulumise põhjal. Sel varsal ei olnud lõikunud ka kõik piimahambad, piimahammaste täiskomplekti valem on 3.0.3./3.0.3.
Hobuse vanus hammaste ilmumisel ja vahetumisel.1
| Hammas | Vanus ilmumisel | Vanus vahetumisel |
| I1 I2 I3 C P2-3 P4 M1 M2 M3 | Enne sündi või esimestel elupäevadel 3–4 (–8) nädalat 5–9 kuud Lõikuvad harva Enne sündi või esimestel elunädalatel Enne sündi või esimestel elunädalatel 6–9 (–14) kuud 2–2,5 aastat 3,5–4,5 aastat | 2,5–3 aastat 3,5–4 aastat 4,5–5 aastat 4–5 aastat 2,5 aastat 3,5 aastat – – – |
- E. Ernits, E. Nahkur. Koduloomade anatoomia. Tartu, Eesti Maaülikool, 2013.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-117, kolju on hangitud aastal 1971, valmistaja Laine Kodres.
Eesti hobune
Ingl: Estonian native horse.
Põlvnemine. Eesti hobune kuulub põhja-metshobuste põlvnemisrühma ning konditsioonilt sammuhobuste rühma. Eesti külades peeti hobuseid ühisel karjamaal ning nad paaritusid vabalt. Läti Henriku kroonikas mainitakse korduvalt tuhandeid kohalikke hobuseid. Rootsi ajal pöörati hobustele palju tähelepanu, neid hooldati hästi ning söödeti paremini kui veiseid. Eesti kohalik hobune oli laialt tuntud oma tugeva veojõu, vastupidavuse ja vähenõudlikkuse poolest. 1867. aasta Pariisi maailmanäitusel sai eesti tõugu täkk Vapsikas esimese auhinna koorma vedamise eest (6160 kg, mis ületas tema kehamassi 15 korda).
Sihikindel aretus sai alguse 1921. aastast, mil Haapsalus asutati tõuselts ning avati tõuraamat. 2001. aastast on eesti hobune kantud ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja.1
Levila. 2020. aastal on registris 2399 eesti hobust.2
Mõõtmed. Keskmine kehamass märadel 478 kg ja täkkudel 486 kg. Turjakõrgus keskmiselt 147 cm, keha põikpikkus (õlaliigese eesmisest punktist istmikuköbruni) keskmiselt 151 cm.3
Anatoomiline iseloomustus. Eesti hobune on madalajalgne, laia lauba, sirge nina profiili ja väikeste kikkis kõrvadega. Luustik ja lihased on tugevad. Rinnakorv on mahukas ja kumerate roietega. Jalad on tugevate lihase ja kõõlustega, kabjad korrapärased ja väga tugeva sarvega.3
Eesti hobusel ei ole tõule omast värvust, keskmiselt 25,8% hobustest on kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod.1
Kolju. Kolju tugev näoosa on ruumika ninaosaga ning võimsa alalõuaga. Hambad kõrgekroonilised, hambavalem 3.0-1.3-4.3/3.0-1.3.3, kihvad esinevad täkkudel, märadel enamasti puuduvad või on nõrgad. Premolaaride ees võib asetseda taandarenenud esimene eespurihammas, mida kutsutakse hundihambaks.4
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-36, skelett on hangitud enne 1918. aastat.
1. https://vet.agri.ee/et/loom-soot/ohustatud-loomatoud/eesti-hobune
2. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, hobuslaste register.
3. Eesti NSV Põllumajanduse ministeerium. Eesti hobuste riiklik tõuraamat, III köide. Tallinn 1977.
4. http://www.tohver-veterinary.com/hambaravi.html
Tori hobune
Ingl: Tori (Tori horse).
Põlvnemine. Tori hobuse aretamine sai alguse 1856. aastal asutatud Tori hobusekasvandusest, kus seati eesmärgiks aretada uus põllumajanduslik hobusetõug. Tori hobusetõu aretusliini aluseks sai Poolast toodud norfolk-roadsteri ristandtäkk Hetman, keda kasutati sugutäkuna aastatel 1892–1912. Hetmani aretusliini kolmanda põlve punaraudjas täkk Doppelgänger oli aretuses aastatel 1913–1927 ning temaga paaritati 732 mära.1,2
Tõusiseselt aretatakse kahte tüüpi tori hobust: tori universaalne hobune ja tori ratsaspordihobune. 2003. aasta valitsuse määrusega lisati ohustatud tõugude nimekirja tori hobune ja eesti raskeveohobune ning 2009. aasta muudatusega jäi ohustatuks vaid tori hobusetõu universaalsuuna hobuste populatsioon. 2008. aastast alates on ohustatud tõugude puhul lubatud vaid puhasaretus.2
Levila. 2020. aastal on Eestis karjades registreeritud 1078 tori hobust.4
Mõõtmed. Märade keskmine turjakõrgus on 158–168 cm, täkkudel 161–171 cm.4
Anatoomiline iseloomustus. Tori hobusele on iseloomulikud järgmised välimiku tunnused: pea on keskmise suurusega, otsmik lai, kael sirge, jalad on tugevad, kõõlused hästi arenenud ning liigesed tugevad ja laiad, kabjad on keskmise suuruse ja tiheda vastupidava kabjatohluga.2
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-38, skelett, punaraudjas tori täkk Doppelgänger 25 T. (sündinud 1909).1
Hetmani skelett asub Tori Hobusekasvanduse muuseumis. Foto autor Enn Ernits.
1. Ilmjärv, M. Tori hobune. Tallinn:Eesti Riiklik Kirjastus, 1957.
2. Weber, E. Tori hobune. Agronoom, 1925.
3. https://vet.agri.ee/et/loom-soot/ohustatud-loomatoud/tori-hobune
4. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, hobuslaste register.
5. https://www.ehs.ee/traamatud-mainmenu-43/eesti-raskeveo-hobune-mainmenu-50/tou-iseloom-eesti-raskeveo.html
Poni
Equus ferus caballus
Levila. Eesti ratsaponi ja eesti väikeponi on uuemad Eesti hobusetõud, lisaks neile on enam levinud šetlandi poni, Felli poni ja ratsaponi. Samas kaldub ka eesti hobune oma väiksuse poolest ponide ritta, samuti paljud maailmas tuntud põlistõud.
Aretus. Eesti ponid põhinevad eesti aborigeense hobuse tõupagasil. Eesti väikeponi on aretatud ristamisel peamiselt šetlandi ja welsh’i ponidega. 1
Mõõtmed. Poniks loetakse hobuse perekonna hobuseid, kelle turjakõrgus täiskasvanuna on kuni 148 cm.2 Eesti väikeponi turjakõrgus on 120 cm või vähem.1
Anatoomiline iseloomustus. Ponidel on paksem karvastik, lakk ja saba, suhteliselt laiem kere, jämedam kael ja lühem pea ning lühemad jalad kui teistel hobusel. Kehasuurus on ponidel küll klassikalistest hobustest väiksem, kuid nad suudavad kanda suhteliselt suuremaid raskuseid (kui võrrelda kehasuurust kantava raskusega).3
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-620, kolju (♂) on hangitud 2015. aastal patoanatoomia lahangult.
