Lepus europaeus

Selts: jäneselised (Lagomorpha), sugukond: jäneslased (Leporidae)
Ingl: brown hare, common hare, European hare.

Levila. Levinud Põhja-Aafrikast Lõuna-Skandinaaviani. Ida suunas on levinud Uuraliteni ja Lõuna-Siberi steppideni.
Mõõtmed. Tüvepikkus 48–70 cm, kondülobasaalpikkus 8–9 cm, kehamass 2,5–7 kg.¹

Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.

Anatoomiline iseloomustus. Täiskasvanud halljänesed on valgejänestest suuremad. Halljänese karvastik on pealt pruunikashall, kõhupool valge. Talvel on karvkate helehall. Halljänese kõrvad on valgejänese omadest pikemad. Kuigi jäneseid peetakse rahvajuttudes lühisabalisteks, on halljänese saba pikkus kuni 140 mm, asetseb v-kujuliselt ning on pealtpoolt must. Esijalad on tagumistest märgatavalt lühemad. Jänesed kuuluvad tallulkõndijate hulka, see tähendab, et kõndides toetuvad neil maha ka kämbla- ja pöialuud. Tagakäpa pikkus 130–150 mm.²
Kuigi tegemist on täielike taimetoitlastega, on halljänestel lihtmagu. Seedesüsteemi tõhustamiseks on jäneste umbsool väga suure mahuga ning iseloomulik on ka koprofaagia ehk toitainete paremaks omastamiseks söövad jäneslased oma esmased väljaheited (esimesi pabulaid).³
Jänestel on rohkel vaenlasi, nad on saakloomaks nii kiskjatele kui röövlindudele. Ellujäämiseks on kaks teed: varju ja põgene.
Skeletis viitavad heale liikumisvõimele mitu tunnust, millest mõned on küüliku skeletiga võrreldes rohkem arenenud.
1. Kolju kergus saavutatkase õhukeste luudega ja nende iseäraliku struktuuriga, milles kompaktaine luulised sillad vahelduvad kergemate sidekoeliste väljadega. Seetõttu näevad jäneslaste koljuluud pitsilise struktuuriga. Suured ning külgedele suunatud silmakoopad võimaldavad peaaegu panoraamnägemist. Kuigi stereonägemise ala pea ees jääb sellega üsna ahtaks, on tähtis ümbrust võimalikult laialt jälgida. Avarad trummipõied kolju ventraalsel pinnal viitavad suurepärasele kuulmisele.
2. Suhteliselt lühike kael muudab kere jooksuhaakide tegemisel stabiilsemaks.
3. Lühike ja kitsaste liikuvate roietega rindkere võimaldab intensiivsel hingamisel vere hapnikutaseme suurendamisega ainevahetust järsult kiirendada.
4. Kere pikk nimmeosa muudab selle painduvaks, mis võimaldab hüpetel kerel vibuna kaardudes tagajäsemed eesjäsemetest ettepoole sirutada andes sirutudes tugeva impulsi.
5. Jäsemetest lasub liikumise põhirõhk tagajäsemete skeletil, mille tugev lihaskond koos nimmepiirkonna selgroo sirutajate ja painutajatega annab kerele tugeva liikumisimpulsi, eesjäsemete ülesanne see energia vastu võtta ja suunata. Halljänese kiirenduseks on mõõdetud 4,4 m/s² saavutades maksimumkiiruseks 70 km/h ning nn jänesehaake tehes suudab äkitselt jooksu aeglustada veelgi kiiremini, et kere eesosa järsult küljele suunata. Kiirenduses ületavad jänesed kuulsamaid sprintereid staadionirajal.⁴ Puhkeolekus toetuvad jäneslased maapinnale kogu tallaga, jooksul aga varvastega, tähtsal kohal on ka eesjala päkad ja tagajala tugevad küünised.

Kolju. Kolju üldpikkus 96–104 mm, laius sarnakaarte kohalt 44–51 mm. Ninaluud (1) on laiad ning ületavad pikkuselt ülalõualuid. Ninaõõs avara sissepääsuga (2), külgmine ninasein osaliselt kõhreline, kuna ülalõualuu (3) luustuktuur on näopinnal katkendlik.
Otsmikuluude sarnaluumised jätked ei ulatu sarnaluuni ning laiuvad tiibadena silmakoopa kohal (4).¹
Jänestel on ülalõuas kaks paari lõikehambaid, teine paar asub esimese taga (6) ega ulatu selle pikkuseni. Iseloomulik on ka mokalõhe, mille abil saavad jänesed sulgeda suu lõikehammaste taga.² Lõikehammaste email on keelepinnal õhuke, mistõttu kuluvad hambad sealt kiiremini ning terituvad närimisel. Hambavalem 2.0.3.3/1.0.2.3.
Võrdlus küüliku koljuga: halljänese kõvasuulagi on lühem, ninamiku ava laiem, vahekiiruluud ja kiiruluid ühendav õmblus märkamatu.
Võrdlus valgejänese koljuga: halljänesel on alalõualuu põntjätke (5) tahapoole kaldu, valgejänesel aga püstine. Halljänese esimeste lõikehammaste esikmisel pinnal on vaoke hamba keskel, valgejänesel on esimeste lõikehammaste eespinna vaoke hamba väliskülje keskel.⁵
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-548, skelett on valmistatud 2009. aastal.

1. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. Bock, A. Lepus europaeus (Lagomorpha: Leporidae). Mammalian Species, 2020, 52, 997, 125–142. https://doi.org/10.1093/mspecies/seaa010
3. Kirk, A. 2014. Kas tunneme jäneseid? Eesti Loodus, 2/2014. 8–15.
4. https://bloomsburywildlife.com/2017/06/22/five-things-you-may-not-know-about-hares/
5. http://www.tammeleht.ee/imetajad/koljud.html