Papio hamadryas

Selts: esikloomalised ehk primaadid (Primates), sugukond: pärdiklased (Cercopithecidae).
Ingl: hamadryas baboon.

Levila. Mantelpaavianide ehk hamadrillide leviala on Aafrikas, Etioopia, Somaalia ja Eritrea aladel, peamiselt avamaastikel, savannides. Lisaks võib mantelpaaviane leida Saudi-Araabiast ja Jeemenist.¹
Mõõtmed. Sooline dimorfism avaldub tugevalt kehamassis, emased kaaluvad keskmiselt 9 kg ning isased 21 kg. Vastsündinute kehamass on 600–900 g. Täiskasvanute tüvepikkus on 61–76 cm, sabapikkus 38–61 cm.¹
Anatoomiline iseloomustus. Mantelpaavianid on kohastunud eluks maapinnal, nad on võimelised seisma kahel jalal, kuid maapinnal liiguvad neljal jalal.³
Tegemist on omnivooridega, kes toituvad kõigest söödavast, mida kätte saavad, näiteks rohttaimed, marjad, seemned, putukad, kalad.² Ablaste loomadena suudavad nad murda ka antiloope ning on ohuks farmiloomadele.
Geneetiliselt on paavianid väga sarnased inimesega, geneetiline sarnasus on 94%.⁴
Kolju. Mantelpaavianide kolju näoosa on pikem kui ajukolju, lõuad on tugevad, välimikus kujuneb koeralaadne koon. Luuline ninaava on kolju tipust tunduvalt tagapool, näoosa pikenemine on suures osas toimunud lõikehammasteluude ja alalõual asuva lõuatsi suurenemisel. Silmad asetsevad lähestikku.

Hambavalem 2.1.2.3/2.1.2.3. Lõikehambad suunduvad ettepoole, kihvad on teravad ja pikad. Kihvade pikkus on sooliselt erinev, kuna kõigesööja ehk omnivoorina ei oma kihvad toitumisel tähtsust, vaid on isastel eeliseks karjasiseses hierarhias. Eespurihambad asetsevad tihedalt kihvade taga, mistõttu kihv kallutab esimese premolaari tahapoole. Purihammaste sulguspinna emailiköbrud moodustavad vastastikku muljumispinna toidu töötlemiseks.
Lõualiigese nihkumine kolju tagaossa ning väike alalõuaharu ja varesenokkjätke ei võimalda jõulist hambumist. Seegi viitab kõigesööja koljule. Isastel on oimulihaste kinnituskohana välimine sagitaalhari ja kuklatagusehari kõrgemad kui emastel ning nende hambumine võimsam.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-146. Kolju on hangitud 1900. aastal.

1. https://animaldiversity.org/accounts/Papio_hamadryas/
2. https://www.awf.org/wildlife-conservation/baboon
3. Miljutin, A. Maailma imetajate mitmekesisus. Tallinn: Varrak, 2015.
4. https://amboselibaboons.nd.edu/about-baboons/