Hiidgalaago

Otolemur crassicaudatus

Selts: esikloomalised (Primates), sugukond: galaagolased (Galagidae).
Ingl: brown greater galago, greater galago, thick-tailed galago.

Levila. Elupaigaks Ida- ja Lõuna-Aafrika metsaalad.
Mõõtmed. Tüvepikkus 30–40 cm, kehamass 1–2 kg.1 Esineb sooline dimorfism, isased on tunduvalt suuremad kui emased.
Anatoomiline iseloomustus. Hiidgalaagodel on suured ja väga liikuvad kõrvalestad. Tagajäsemed eesjäsemetest tunduvalt pikemad. Sõrmed on pikad ning haarduvad, sõrme- ja varbaotstes on nahapaksendid, mis on abiks haaramisel ja ronimisel. Tugevad tagajäsemed võimaldavad sooritada puult puule kuni 12-meetriseid hüppeid. Puuvõras liikumisel on suureks abiks pikk haarduv saba, mille ots allapoole keerdudes tasakaalustab looma puuvõras liikumisel ja toitumisel.
Esikloomade haarduv saba on rohkem levinud tihedate puuvõradega Lõuna-Ameerika troopilistes vihmametsades, vähem Aafrika ja Kagu-Aasia (vana maailma) loomade puhul, kus puurinne ei ole enamasti nii läbimatu ning puudel elutsevad imetajad rohkem liuglevad ja ronivad.2 Maapinnal kõndimisel toetuvad hiidgalaagod neljale jalale.
Toituvad viljadest ja putukatest.
Kolju. Galaagole on iseloomulik lühikese näoosaga ümar pea. Kolju on sarnakaarte kohalt suhteliselt lai, silmakoopad avarad, suunatud ettepoole. Hambavalem 2.1.3.3/2.1.3.3. Lõikehambad on suunatud ettepoole, purihambad taimetoidulisele loomale iseloomulikult madalate köprudega.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-55. Skelett on valmistatud Tallinna Loomaaias elanud loomast, 2001. aastal, valmistaja Joel Vesmes.

Hiidgalaago Tallinna Loomaaias. Foto autor Maaja Kitsing.

1. https://animaldiversity.org/accounts/Otolemur_crassicaudatus/
2. Fleagle, J. G. Primate adaptation and evolution. San Diego: Academic Press, 1999.