Carcharhinidae
Selts: hallhailised (Carcharhiniformes), sugukond: hallhailased (Carcharhinidae).
Ingl: requiem sharks.
Levila. Hallhailaste liigid asustavad pea kõiki troopiliste ja parasvöötme merede rannikualasid. Peamiselt tegutsevad aladel, kus sügavust kuni 220 m.1 Troopilistes meredes sügavamal kui 350 m, kus veetemperatuur on jahedam.
Mõõtmed. Hallhailaste sugukond jaotatakse 12 perekonnaks. Hallhaide perekonna (Carcharhinus) isendite (35 liiki) keha pikkus ulatub 0,7 meetrist kuni 3,3 meetrini, emased on isastest suuremad.2
Anatoomiline iseloomustus. Haide kehakuju on torpeedolaadne, külgedelt lamenemata. Haide pikk ninamik ulatub ettepoole laiast suuavast. Rinnauim on pikk ja terava tipuga, sabauime seljapoolne hõlm pikem.
Haid toovad ilmale eluspoegi, kes arenevad rebust toitudes emaorganismis 9–12 kuud ja maimud väljuvad emakast eluvõimelistena, näiteks sinihai maim on umbes 35–50 cm pikk.4
Kolju. Hambad kinnituvad kõhreliste lõugade pinnale sidekoe varal, mitte hambasompudesse. Hai hambad ei teki kõhrelises lõuas, vaid kollageenirikkas limaskestas.3 Hammaste ülesanne on takistada saagil suust välja libisemist ning suunata see neelu poole. Suurema saagi korral rebitakse sellelt tükke. Suletud suul on hambad libamisi neelu suunas, suu avanedes kerkib üha rohkem hambaid tööasendisse. Hambad paiknevad lõugadel ridadena. Ülemised hambad on alumistest suuremad ja rohkem kaardunud. Suu keskosas on hambad kõrgemad, külgsuunas aga madalduvad ning kitsenevad. Hammaste ehitus ja arv on haide oluline määramistunnus.
Päritolu. Zoomeedikumi säilik A-56, hai lõuad, mis on seni arvatud sinihai lõugadeks, kuid hammaste ehituse põhjal vajab liigiline määrang täpsustamist. Ootame tagasisidet asjatundjatelt.
1. https://www.kalapeedia.ee/4721.html
2. https://en.wikipedia.org/wiki/Carcharhinus
3. http://www.elasmo.com/cunningham/c_taurus/sc_ct-discuss.html
4. https://www.sharkinfo.ch/SI1_00e/vivipary.html