Hyemoschus aquaticus
Selts: sõralised (Artiodactyla), sugukond: hirviklased (Tragulidae).
Ingl: African chevrotain, water chevrotain.
Levila. Vesihirvik on endeemiline liik Aafrika troopilises piirkonnas, elupaik on veekogude läheduses.1 Vesihirvik on öise aktiivsusega ettevaatlik loom.
Mõõtmed. Kehapikkus 45–85 cm, saba pikkus 7–17 cm, turjakõrgus keskmiselt 35 cm ja kehamass 7–15 kg. Tagajäsemed on tunduvalt pikemad, mistõttu kere on ettepoole längus. Esineb sooline dimorfism, emased on isastest suuremad.1 Karvastik on helepruun, valged laigud paiknevad triipudena, tagakehal leidub valge sabapeegel.
Anatoomiline iseloomustus. Vesihirvikutel on jässakas, torpeedolaadne kere, mille tahaosa ulatub turjast kõrgemale, pea on väike ja terava koonuga. Jäsemed sihvakad ja peened, 3. ja 4. varvas on pikemad, 2. ja 4. varvas toetab liikumist pehmel pinnasel. Vesihirvikutel ei arene sarvi. Toitumiselt on vesihirvik vaatamata mitmekesisele toidule tõeline neljakambrilise maoga mäletseja.1
Kolju. Kolju näoosa on suhteliselt lühike ja terav, silmakoopad avarad. Hambavalem 0.1.3.3/3.1.3.3. Taimetoiduline, kelle hammastik võimaldab tal süüa ka putukaid ning isegi väiksemaid imetajaid.1 Isastel vesihirvikutel kaarduvad ülemised teravatipulised kihvad mokkade vahelt välja.2 Purihambad on ehituselt madalakroonilised, sulguspind teravate harjadega.
Muu. Vesihirvik on saanud nime põgenemiskäitumise järgi. Ohu korral tardub loom paigale, ohu jätkudes põgeneb vette ning peitub peaaegu täielikult vee alla, kuid ujuda vesihirvik pikalt ei suuda.1
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilikud: AP-124, kolju on hangitud 1891. aastal; AP-125, kolju (fotol) on hangitud 1898. aastal; AP-126, kolju päritolu on teadmata. Kogus leiduvad koljud pärinevad noortelt isenditelt, umbes pooleaastastelt loomadelt.
1. https://animaldiversity.org/accounts/Hyemoschus_aquaticus/
2. A. Miljutin. 2015. Maailma imetajate mitmekesisus. Tallinn: Varrak.