Hexaprotodon liberiensis
Selts: sõralised (Artiodactyla), sugukond: jõehobulased (Hippopotamidae).
Ingl: Madagascan pygmy hippopotamus, pygmy hippopotamus.
Levila. Kääbusjõehobu looduslik levikuala on Lääne-Aafrikas, suurim populatsioon, 2000–3000 isendit asub Libeerias. Elutsedes peamiselt metsaaladel, on veekogu lähedus pelgupaigana kääbusjõehobule tähtis, samuti tundliku naha niisutamiseks.1, 2
Mõõtmed. Keha pikkus on 1,5–1,75 m ja saba pikkus 0,2 m, turjakõrgus 0,7–1,0 m.3 Kehamass 160–275 kg.1
Anatoomiline iseloomustus. Kääbusjõehobu nahk on seljalt tumepruun. Nahanäärmete nõre, mis kaitseb seda päikese eest, on pruunikaspunane ja seda kutsutakse verehigiks.1
Jõehobude skelett sarnaneb sea luustikuga, tünnilaadse kere roided ulatuvad kaugele ning katavad enamuse kõhuõõnest. Võrreldes suure jõehobuga on kääbusjõehobu pea suhteliselt väiksem, kael pikem ning keha eesosa madalam. Jäsemed on suhteliselt pikemad ning neli varvast hoiduvad harali.
Kolju. Jõehobu pea luud on tugevad ja rasked, ajukolju väike. Ajukoljul on tugev kuklatagusehari ning kiiruluud moodustavad koljulae keskjoonel välimise sagitaalharja. Sarnakaared laiuvad ajukolju külgedele ning nende alla jääb mahukas oimuauk. Silmakoobas näokolju piiril on väike ning on suunatud pea külgedele, jõehobul avanevad koljulae suunas. Lõualiiges paikneb kolju tagaosas, mis on üldiselt omane taimtoidulistele loomadele, kuid jõehobul on liiges nihkunud eriti kaugele. Alalõukeha on tugev, võimas alalõuharu kaardub nurgajätkega alla ja ettepoole, varesenokkjätke on üllatavalt väike ning ulatub vaevu oimuauku. Alalõua ehitus ja lõualiigese asetus võimaldavad jõehobul avada suud 150°.
Näokolju on pikk, hambakaar ja luuline suulagi ulatub silmakoobaste keskosani. Kuigi jõehobude ninaavad avanevad ülespoole, on luuline ninaava suunatud ettepoole e rostraalselt.
Näokolju muudavad laiemaks võimsad ülakihvad, mille sombud kummuvad näokolju külgedel.
Hambavalem 2.1.3.3./1.1.3.3; kokku 34 hammast. Lõikehambad on enesekaitseks, toitu haaravad mokkadega. Võhataolised lõikehambad ja vastakuti terituvad kihvad on kõrgekroonilised ning rohusööja kohta erakordselt võimsad. Purihambad emailiköbrulised.
Kääbusjõehobude perekonna nime “Hexaprotodon” võiks tõlgendada praegusaja jõehobude hammastiku põhjal, neil leidub suus ainult kaks paari ülemisi ja üks paar alumisi lõikehambaid, seega kokku kuus (kr k hexa, kuus). Siiski on nimi tulnud keerulisemat teed pidi, fossiilsete jõehobude suus paiknes kolm paari lõikehambaid.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-858, skelett on valmistatud kääbusjõehobu Holger luudest, kes suri 2020. aastal ning oli ligi 46 aasta vanusena üks vanimatest loomaaedade kääbusjõehobudest. Tallinna Loomaaeda toodi Holger 1990. aastal.4 Holgerit vaevasid liigeseprobleemid, liigesepõletikust põhjustatud muutusi on näha kõige rohkem õlaliigestes.
1. https://animaldiversity.org/accounts/Hexaprotodon_liberiensis/
2. Miljutin, A. 2015. Maailma imetajate mitmekesisus. Tallinn: Varrak.
3. https://doi.org/10.1111/j.1096-3642.2004.00138.x
4. https://tallinnzoo.ee/kaabusjoehobu-holger/