Nyctereutes procyonoides
Selts: kiskjalised (Carnivora), sugukond: koerlased (Canidae).
Ingl: racoon dog.
Levila. Kähriku looduslik levila hõlmab Kaug-Ida ja Kagu-Aasiat. Eestisse toodi 1950. aastal eesmärgiga rikastada jahifaunat. Loodusesse lasti umbes 90 looma ning liik levis kiirelt üle Eesti. Esimesed kährikud tabati Eesti aladelt siiski varem.1
Kähriku arvukus on 2021. aastal jahimeeste hinnangul võrreldes kümne aasta taguse arvukuse kõrgperioodiga suhteliselt madal.2
Mõõtmed. Tüvepikkus 55–80 cm, kehamass suvel 5–10 kg, kondülobasaalpikkus keskmiselt 11 cm.3
Anatoomiline iseloomustus. Kähriku keha on tüse ning pea on võrreldes kehaga suhteliselt väike. Kährikkoeral on lühikesed jäsemed, esikäpal viis, tagakäpal on neli varvast.
Kolju. Kolju lühikese näoosaga, ninajoon sirge, alalõua tagaserval nurgajätke on lai ning selle all sälk (1), kõvasuulae serv ulatub viimaste purihammasteni. Hambavalem 3.1.4.2/3.1.4.3. Ülemised kihvad ei ulatu alalõualuu ventraalse servani.4
Kihva hammustusjõuks on kährikul hinnatud 98 N ning kiskhamba hammustusjõuks 146 N.5
Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.
Kährik kuulub küll kiskjaliste seltsi, kuid toitumiselt on ta kõigesööja. Toidu hulka kuuluvad loomad molluskitest pisiimetajateni, samuti kõiksugu viljad pehmetest marjadest pähkliteni. Kähriku kihvad on küll teravad, kuid suhteliselt lühikesed. Eespurihammaste osas esineb käärhambumus, kuid kiskhambad laia lameda sulguspinnaga, mis võimaldab neil toitu mäluda. Valdavalt lihatoidulised kiskjad hakivad toidupala väiksemaks, kuid muljudes mäluda nende teravaköbrulised hambad ei võimalda.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-92, kolju (fotol) on hangitud 1992. aastal; AP-449, skelett (fotol) on valmistatud 2002. aastal.
1. E. Moks, J. Remm, O. Kalda, H. Valdmann. 2015. Eesti imetajad.
2. https://www.ejs.ee/wp-content/uploads/2021/07/SEIREARUANNE_2021.pdf
3. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
4. http://www.tammeleht.ee/imetajad/kiskjad.html#kahrik
5. P. Christiansen, S. Wroe. Bite forces and evolutionary adaptations to feeding ecology in carnivores. Ecology. 2007; 88(2):347–58.