Giraffa camelopardalis
Selts: sõralised (Artiodactyla), sugukond: kaelkirjaklased (Giraffidae).
Ingl: giraffe.
Levila Kesk- ja Lõuna-Aafrika savannides.
Mõõtmed. Kõrgeim maismaaloom, isasloom ulatub kuni 5,7 m ning kaalub kuni 1900 kg. Emased kaelkirjakud on isastest väiksemad.1
Anatoomiline iseloomustus. Kael, millel imetajana on seitse kaelalüli, on arenenud üle kahe meetri pikaks. Kaelalülid on kuni 28 cm pikad ning lülikehasid ühendavad liikuvad keraliigesed, mis võimaldavad kaela suurt liikuvust. Vastsündinud kaelkirjakul on kael proportsionaalselt märgatavalt lühem kui täiskasvanutel, kaelalülid kasvavad aga kiiremini kui ülejäänud skelett.
Kaela pikenemine on kujunenud toiduhankimise konkurentsis. Kaelkirjak sööb puude ja põõsaste mahlakaid võrseid, milleni teised herbivoorid ei ulatu. Pikenemisele on aidanud kaasa isaste karjasisene võitlus, mis kaelkirjakutel toimub jõuliste kaela ja pea löökidega. Paarituma pääseb kõige võimsama kaelaga juhtisane.
Vaatamata pikale kaelale, ei ulata kaelkirjaku pea maha, sest eesjäsemed on väga pikad (eesjäsemed on pikemad kui tagajäsemed). Tavaolukorras piisab kaelkirjakule toiduga saadud vedelikukogusest, kuid põua ajal vajavad nad vett lisaks. Joomiseks hargitab kaelkirjak eesjäsemed ning vajadusel toetab randmed maha.
Kaelkirjaku pikad ja peenikesed jalad peavad kandma suurt keharaskust, mistõttu on kaelkirjaku reie- ja sääreluude luukude tihedam ning luud sirgemad kui teistel sõralistel. Sõrad on esijalgadel laiemad kui tagajalgadel, ilmselt on põhjuseks keha eesmise poole suurem mass.1 Kaelkirjakud jooksevad peamiselt galoppi, kus korraga töötavad paarisjalad, külissammu puhul, kus korraga liguvad ühe kehapoole jalad, tasakaalustab kelkirjak keret kaela kõikumine külgsuunas.
Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.
Parema alalõua M1 juurepõletik on kahjustanud lõualuukeha.
Kolju. Iseloomulik on suhteliselt väike kolju, millel nii emas- kui isasloomadel esinevad kiiruluudele kinnituvad luustunud kõhredest ning nahaga kaetud sarvelaadsed moodustised, mis emastel lõppevad karvatutiga. Isaste sarved on raskemad ning suuremad kui emaste sarved.2 Sarvedest eespool kõrgub mediaalne luuline laubajätke. Täiskasvanud isaste kolju on tugevam ja vastupidavam kui emastel, kuna isased löövad omavahelistes võitlustes vastast sageli peaga. Kolju näoosa muudavad kõrgeks mahukad, kuna loomadel, kes elavad ekstreemse temperatuuriga aladel, on ninaõõnes asuvad ninakarbikud suhteliselt suured. Sissehingatav kuum ja kuiv õhk tuleb ninaõõne limaskestade poolt enne kopsudesse jõudmist jahutada ja niisutada. Vastupidine protsess toimub väljahingatava õhuga, millest tagasiimenduv niiskus võimaldab kaelkirjakul veedefitsiiti vähendada kuni kolm liitrit ööpäevas.3 Limaskesta pindala suurendamiseks on ninakarbikute luulised lestmed mitmekordselt keerdunud. Sama protsessi toetavad mahukad ninakõrvalurked.
Silmad on kaelkirjaku pea külgedel, mistõttu binokulaarse nägemise väli on kitsas.4
Hambavalem 0.0.3.3./3.1.3.3. Ülalõuas lõikehambad ja kihvad puuduvad, neid asendab sarvestunud limaskestaga dentaalplaat, alalõuas nihkub kihvhammas lõikehammaste ritta ning on lõikehammastest laiema krooniga.5 Purihambad on madalakroonilised juurtega hambad. Hambalaie ületab pikkuselt purihammaste rea pikkust, mis on iseloomulikud võrsetest toituvatel mäletsejatel. Piimahambaid on 20, jäävhammastest ilmub esimesena M1 suurtel sõralistel umbes 6 kuu vanuselt. Zoomeedikumi kogu kaelkirjakupojal on tekkinud parema alumise M1 juurepõletikust alalõuakahjustus.
Muu. Kaelkirjak magab keskmiselt 4–5 tundi ööpäevas (täiskasvanud loomale piisab vaid poolest tunnist), tihti tukutakse püstijalu 3–4 minutit kestvate ajavahemikena. Sügava une faasis toetab kaelkirjak pea puusale. Lühikese une põhjuseks on kaelkirjaku kõrge vererõhk (300 mmHg) ning südame löögisagedus 150 korda minutis. Kõrge rõhk on vajalik vere jõudmiseks ajju, samas on ligi kolm meetrit südamest kaugemal ajus vererõhk langenud kolm korda, mis on suurimetajate puhul tavaline.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-45, noore kaelkirjaku skelett on hangitud enne 1918. aastat. Praegu asub kaelkirjaku skelett Tallinna Linnamuuseumi Kiek in de Köki tornis näitusel “Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos”.
1. https://animaldiversity.org/accounts/Giraffa_camelopardalis/
2. Nasoori, A. 2020. Formation, structure, and function of extra‐skeletal bones in mammals. Biol Rev, 95: 986–1019.
3. Langman, V.A. Nasal heat exchange in a northern ungulate, the reindeer (Rangifer tarandus). Respiration Physiology. 1985, 59, 3, 279-287. https://doi.org/10.1016/0034-5687(85)90133-1
4. Dagg, A. I. 2014. Giraffe: biology, behaviour and conservation.
5. http://www.intjmorphol.com/wp-content/uploads/2015/07/art_57_301.pdf