Lynx lynx

Selts: kiskjalised (Carnivora), sugukond: kaslased (Felidae).
Ingl: Eurasian lynx.

Levila. Pea kogu Euroopat katvast asurkonnast on inimtegevuse tagajärjel jäänud ilves elama vaid Põhjamaadesse, Baltimaadesse ja Venemaale. Kesk- ja Lääne-Euroopas on säilinud ilvese asurkonnad vaid paiguti. Ilvese arvukuse viimasel kõrgperioodil, aastatel 2008–2009, hinnati Eestis arvukuseks 125 pesakonda. Aastal 2020 hinnati Eestis arvukuseks sügisel 400–500.¹
Mõõtmed. Tüvepikkus 80–130 cm, saba pikkus 11–25 cm, turjakõrgus 60–75 cm, kehamass 18–25 kg, kondülobasaalpikkus 12–15 cm.²
Anatoomiline iseloomustus. Ilves on tugeva kehaehituse ja pikkade jäsemetega kiskja. Välimust iseloomustavad kõrvatutid, pikad põsekarvad ja talvekarvastikus nn lumesaapad – pikk ja tihe karvastik ümber päkkade, mis kergendab lumes liikumist. Viimaseid varbalülisid ümbritsev küünis on ilvesel kaardunud ning külgedelt lamendunud. Enamuse ajast on küünised nahakurru varju nn sisse tõmmatud, et vähendada nende kulumist ja hoida jahiks teravana.
Ilvese saba on kaslase kohta üpris lühike. Põhjuseid võib olla mitu: maapinnal ja valdavalt metsas jahtijana ei vaja ilves saba tüüriks, legend, et ilves peab jahti puu otsast, on väär; äkilisel hüppel üles võib pikk saba pigem takistada; põhjaalade elanikuna võimaldab lühike saba kehapinda minimeerides energiat kokku hoida.
Ilves on toitumiselt tõeline lihasööja, süües ligikaudu 1.5 kg liha päevas, saakloomadeks on enamasti metskitsed, jänesed ja rebased.³ Ilves on terava nägemise ja kuulmisega öine jahipidaja. Ilves peab jahiks kasutama kavalust, sest saagi järel jooksmine on tema nõrk külg. Kaslasena võib tundide kaupa peidukohas varitseda, kuni saakloom läheneb, järgneb kiire sööst. Haarates saaklooma hammastega ning erimeste käppadega kaelast, surmavad nad saagi selgroo murdmise või lämmatamisega.

Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.

Kolju. Ilvesele on iseloomulik lühenenud koonuosaga ümar kolju. Kuigi kaslased on tõelised lihasööjad, ei ole nende lühike koon jahipidamisel nii efektiivne, kui koerlaste pikk koon.
Koljul on välimine sagitaalhari suhteliselt madal, seda kompenseerib oimulihase kinnitumiskohana koljulae ulatuslik pind.
Hambavalem 3.1.2.1/3.1.2.1. Kaslaste kihvad on tõsised tapariistad, pikad ja teravate servadega. Esimese eespurihamba ja kihva vahel on hambutu serv ehk hambalaie. Purihambad on kiskjatele iseloomulikult sekodontsed ehk mitme terava köbruga, mis sobivad liha tükeldamiseks. ning ülemine purihammas (M1) on väike.⁴
Kiskhambad on ülalõuas P2 ja alalõuas M1. Ilvese suhteliselt lühike hambakaar ei sobi külmunud liha tükeldamiseks, samuti suurte lihatükkide peenestamiseks.
Ilvese kiskhamba hammustusjõuks on hinnatud 310 N, kihval ligi 200 N.⁵
Tugeva hammustusjõu tagab mitu eripära: lõualiiges paikneb hammaste sulguspinnaga ühes tasapinnas, alalõualuu varesenokkjätke on kõrge, sarnakaared on laiad. Suusulgurina toimib peamiselt oimulihas, mälurlihas ja tiiblihased stabiliseerivad hammustuse ajal alalõua asendi. ⁶
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-33, skelett on hangitud enne 1918.aastat (foto);  AP-553, kolju ja AP-554, ees- ja tagakäpa luud on valmistati 2008. aastal EMÜ nakkushaiguste osakonnast pärit korjusest (♂);  AP-612, kolju on valmistatud autoõnnetuses hukkunud ilvesest (♂, 2–3-aastane), koljumõrad vasakul ülalõualuul, suulaeluul, otsmikuluul silmakoopa põhjas, hankija Vladimir Andrianov.

1. Keskkonnaagentuur. Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitused 2021.
2. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
3. E. Moks, J. Remm, O. Kalda, H. Valdmann. 2015. Eesti imetajad. Tallinn, Varrak.
4. http://www.tammeleht.ee/imetajad/kiskjad.html#ilves
5. P. Christiansen, S. Wroe. Bite forces and evolutionary adaptations to feeding ecology in carnivores. Ecology. 2007; 88(2):347-58. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/17479753/
6. http://www.largecarnivores.fi/species/lynx/lynxs-diet-and-hunting-behaviour.html