Halichoerus grypus

Selts: loivalised (Pinnipedia), sugukond: hülglased (Phocidae).
Ingl: grey seal.

Kursori liikumine pildile peatab pöörlemise.

Levila. Hallhülged asustavad Atlandi ookeani põhjaosa meresid, hinnanguliselt on kokku 400 000 isendit, kes jagunevad kahte asurkonda: Lääne-Atlandi (enam kui pool isendite koguarvust) ning Ida-Atlandi asurkonda (ligikaudu 150 000 isendit). Läänemere hallhülged on osa Ida-Atlandi asurkonnast, kuid on liigikaaslastest geograafiliselt isoleeritud.¹
Läänemeres on hinnanguliselt 28 000 hallhüljest, neist umbes viiendik elab Eesti vetes.²
Mõõtmed. Tüvepikkus 210–330 cm, kolju kondülobasaalpikkus ligikaudu 27 cm. Kehamass 125–315 kg.³

Kolju. Kolju näoosa pikkuse tõttu tuntakse hallhüljest kui koeranäoga hüljest (näokolju pikk) ja viigerhüljest kui kassinäoga (näokolju lühike). Hallhülgel on välisvaatlusel kaugus koonu tipust silmani 2 korda suurem kui kaugus silmast kõrvaavani.⁴ Kolju on kujult kolmnurkne, ajukolju ruumikas. Suured silmakoopad on nihkunud mediaantasandi suunas, ninaõõs kõrge. Hambavalem 3.1.4.1/2.1.4.1. Loivalistel on hambaid suhteliselt vähe, kuna nende ülesandeks on vaid saagi kinnihoidmine. Lihatoidulise kohta on hambad ka suhteliselt väikesed. Purihambad tömbilt koonilised (ühe köbruga), hambumisel asetsevad üla- ja alapurihambad vaheliti.⁵
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-104, kolju päritolu on teadmata.

1. Hallhülge (Haliochoerus grypus) kaitse tegevuskava. Keskkonnaministeerium 2015.
2. https://www.rmk.ee/metsa-majandamine/jahindus/jahiulukid/hallhuljes
3. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
4. https://www.terio.ee/failid/oppematerjal/maaramistabelid.pdf
5. http://www.tammeleht.ee/imetajad/koljud.html