Teravmokk-ninasarvik

Diceros bicornis

Selts: kabjalised (Perissodactyla), sugukond: ninasarviklased (Rhinocerotidae).
Ingl: black rhinoceros.

Tallinna Loomaaias elanud teravmokk-ninasarvik Mörri (Murray) skelett.

Levila. Teravmokk-ninasarvik ehk must ninasarvik on levinud Lõuna-, Ida- ja Kesk-Aafrikas. Arvukus vähenes drastiliselt 20. sajandil rohke küttimise tõttu. Tänu liigikaitsemeetmetele on ohustatud liigi arvukus praeguseks 5000–5500 isendit, kuid endiselt on tegemist kriitiliselt ohustatud liigiga.1
Mõõtmed. Täiskasvanud teravmokk-ninasarviku üldpikkus on 3–3,75 m, turjakõrgus 140–180 cm, kehamass 800–1400 kg.2
Anatoomiline iseloomustus. Ninasarviku värvus varieerub hallist pruunini. Kaks sarve ninamikul koosnevad keratiinist ning eesmine, pikem sarv on 40–130 cm pikk, tagumise sarve pikkuseks on 20–50 cm. Ninasarviku sarved on naha tekised. Sarved on emastel enamasti peenemad ja pikemad kui isastel. On leitud ka kolme sarvega isendeid, kuid sellisel juhul on kolmas sarv väike.2
Jalgadel on ninasarvikutel kolm varvast, mis kõik on varustatud kabjaga. Nahk on ligikaudu 2 cm paks ning seda katavad silmapaistmatud karvad. Higinäärmeid ninasarvikutel ei ole, jahutamiseks püherdavad nad mudas.3
Skeletti iseloomustab rohusööja kehaehituse eripära: kõrge turi kujuneb pikkadest rinnalülide ogajätketest (1), millele kinnituvad selgroosirgestajad lihased, mis on olulised pea tõstmiseks ja langetamiseks; 19 paari roideid on laiad ning ümbritsevad suures osas ka kõhuõõnt, kuna nimmelülisid on vaid neli. Selline kereskelett muudab kere tünnitaoliseks ega võimalda kiiret liikumist.

Ninasarviku sarved on naha tekised ning kinnituvad kolju
krobelistele pindadele sidekoe varal

Kolju. Ninasarviku kolju on võimas, väikse ajukolju ja etteulatuva näokoljuga. Kuklatagusesideme kinnituseks on kuklasoomus kõrge ja tugev. Kuklataguseside ulatub rinnalülide ogajätketeni (1) ning aitab kogukat ja rasket pead kanda ja tõsta. Võimsad lõualuud võimaldavad suure hulga toidumassi peenestamist. Ninaluudele kinnituvad kaks sarve, mis on nahatekkelised ning koosnevad tihedast sarvainest ehk keratiinist. Sarvede kinnituskohal on luu köbruline (2). Ninaluud kaarduvad alla ning ulatuvad lõikehammasteluust ettepoole. Rohusööjatele omaselt on lõualiiges ja alalõuanurk massiivsed.
Hambavalem 0-2.0.3-4.3/0-1.1.3-4.3. Lõikehambad ja kihvad on taandarenenud, kui need leiduvad, on nende ehitus emailiköbruline. Kabjalistele omaselt on purihambad kõrgekroonilised keeruka emailikurrulise mustriga ning juurteta, eespurihambad sarnanevad purihammastele. Hambad kasvavad vastavalt kulumisele täiskasvanueaski, hiljem kasvamine peatub ning kuludes nihkub hammas hambasombust välja.3, 4 Kõrgekroonilisi hambaid katab pruunikas tsement.

Mörri luulisel vaagnal on rohkesti luumurdude paranemisjälgi.

Zürichi loomaaias kaitsekraavi kukkumisel tekkis vaagnal hulgimurd (kokku 10 murdekohta). Vaagnamurrud olid tekkelt ebastabiilsed, st luuotste vahel kontakt puudus ning need on nihkega, rohkete luuvohandite ja luusildade abil kokku kasvanud. Murtud vaagen ja selle tagajärjel liiga nõgusaks vajunud selg ei võimaldanud Mörril kunagi emasega paarituda.
Vigastatud on:
1 – vasak ristluu-niudeluu liiges, mis on luuliste sildade abil ebanormaalselt liitunud,
2 – vasak niudeluutiib,
3 – vasak istmikuluuplaat,
4 – istmikuliidus,
5 – vasaku ja parema istmikuluu harud,
6 – süleluukeha fragmendid on mõlemapoolselt süleluu kraniaalsest harust eraldunud ning omavahel vaagnaõõnes luuliselt liitunud,
7 – süleluude kraniaalne ja kaudaalne haru moodustavad luuvohanditega teisese vaagnapõhja,
8 – parema puusanapa dorsaalne serv,
9 – parem istmikuköber,
10 – kolmas ja neljas sabalüli omavahel liitunud.

Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-535, skelett valmis 2011. aastal.
Skelett on valmistatud Tallinna Loomaaias elanud teravmokk-ninasarvikust nimega Murray, keda kutsuti Mörriks. Murray (♂) sündis Keenias, ta püüti 1971. aastal kolmeaastasena loodusest ning tema uueks elupaigaks sai Dvur Kralove loomaaed Tšehhis. 1988. aastal toodi Murray Zürichi loomaaiast Tallinna Loomaaeda, kus teda hakati kutsuma Mörriks. Ta elas Tallinnas 40-aastaseks, olles üks vanimaid loomaaedades elanud ninasarvikuid maailmas ja vanim Euroopas. Mörri suri jaanuaris 2010 vanadusse.
Loomaaia töötajate sõnul oli Mörri hästi rahulik ja heasüdamlik loom, kellele meeldis väga sügamine ja harjamine. Ta talus meelsasti enda kõrval ka teisi väiksemaid loomi, jagas latrit ja aedikut nii kääbuskanadega kui aguutide, küüliku mõõtu närilistega.

Ninasarvik Mörri topis on tallel Tallinna Loodusmuuseumis. Topise valmistajaks on Studio Viridis.

1. https://www.worldwildlife.org/species/black-rhino
2. https://animaldiversity.org/accounts/Diceros_bicornis/
3. https://animaldiversity.org/accounts/Rhinocerotidae/
4. Ernits, E. Hambad. Tartu 2000.