Oryctolagus cuniculus
Selts: jäneselised (Lagomorpha), sugukond: jäneslased (Leporidae).
Ingl: European rabbit.
Levila. Looduslikult on küülik viimase jääaja järgselt levinud Pürenee koolsaarelt Lääne-Euroopasse ja Põhja-Aafrikasse, tänapäeval on inimese kaasabil levinud kõigil mandritel, välja arvatud Aasias ja Antarktikas.1
Küülikute kodustamine sai alguse juba antiikses Roomas, esmalt iluloomana. Tänapäeval kasvatatakse küülikuid liha, villa ja karusnaha tootmiseks ning ka labori- ja lemmikloomadena. Eestisse toodi esimesed küülikud 20. sajandi alguses.2 Küülik on arvatud looduslikku tasakaalu ohustavate liikide nimekirja.3 Paljudes riikides on küülikud leidnud võõrliigina sobiva elupaiga lennuväljadel, linnaparkides ja kalmistutel.
Mõõtmed. Tüvepikkus 34–50 cm, saba pikkus 4–8 cm, kondülobasaalpikkus 68–75 mm, kehamass 1–2,5 kg.4 Kodustatud küülikud võivad olla suuremad ning kaaluda üle 5,5 kg.2
Anatoomiline iseloomustus. Küüliku luude tunnuste kohta valmis 1976. aasta Üliõpilaste Teadusliku Ühingu konverentsiks uurimistöö “Mõnedest osteoloogilistest erinevustest küülikul ja kassil” (AP-189), vt õppematerjalid.
Saakloomana on küülikutele ellujäämiseks tähtsad hoolas varjumine ja kiire põgenemine. Looduses on küülik uruloom, seetõttu on tema skeleti ees- ja tagaosa paremini tasakaalus, kui temaga samasse jäneslaste sugukonda kuuluvatel hall- ja valgejänesel. Küüliku tagajäsemed ei ole nii pikad.
Looma liikumisel teevad koostööd kõik tema elundkonnad, kuid kõige alus on skelett ja lihaskond. Küüliku skeletis viitavad liigiomasele liikumisele mitu tunnust.
1. Kolju kergus saavutatkase õhukeste ja omapärase struktuuriga luudega, milles kompaktaine luulised sillad vahelduvad kergema sidekoega. Seetõttu näevad jäneslaste koljuluud pitsilise struktuuriga. Suured ning külgedele suunatud silmakoopad võimaldavad peaaegu panoraamnägemist. Kuigi stereonägemise ala pea ees jääb sellega üsna kitsaks, on tähtis ümbrust võimalikult laialt jälgida. Avarad trummipõied kolju ventraalsel pinnal viitavad suurepärasele kuulmisele.
2. Suhteliselt lühike kael muudab kere jooksuhaakide tegemisel stabiilsemaks.
3. Lühike ja kitsaste liikuvate roietega rindkere võimaldab intensiivsel hingamisel vere hapnikutaseme suurendamisega ainevahetust järsult kiirendada, näiteks südame löögisagedus võib puhkeoleku 140–180 löögilt minutis tõusta jooksul üle 300 löögini minutis.5
4. Kere pikk nimmeosa muudab selle painduvaks, mis võimaldab hüpetel vibuna kaardudes tagajäsemed eesjäsemetest ettepoole sirutada ning nn jänesehaake tehes kere eesosa järsult küljele suunata.
5. Jäsemetest lasub liikumise põhirõhk tagajäsemete skeletil, mille jalaosa kannast varbaotsteni on üllatavalt pikk. Koos võimsate lihastega, kus kaasa töötavad ka nimmepiirkonna selgroo sirutajad ja painutajad, annab tagajäsemete töö kerele tugeva liikumisimpulsi, eesjäsemete ülesanne on see energia vastu võtta ja suunata. Seetõttu on eeskäpad peaaegu kolm korda väiksemad. Puhkeolekus toetuvad jäneslased maapinnale kogu tallaga, jooksul aga varvastega, tähtsal kohal on ka eesjala vetruvad päkad ja tagajala tugevad küünised.
Kolju. Erinevalt jänestest on küüliku ninaluud kitsamad, luuline ninaava kitsam ning madalam, vahekiiruluud piirab õmblus. Otsmikuluult kulgevad silmakoopa kohale tiivalaadsed luulised jätked. Koljuluud on õhulise struktuuriga, eriti ülalõualuu ja pisaraluu.
Hambavalem 2.0.3.3/1.0.2.3. Hambad on kõrgekroonilised, kasvavad kogu elu. Teine paar ülalõua lõikehambaid asub esimese paari taga ega ulatu nende pikkuseni. Esimesed ülalõikehambad ulatuvad veidi üle alumiste, selliselt asetsedes ülemised lõikehambad terituvad.
Päritolu. Zoomeedikumi kogu säilik AP-21, skelett (fotol) on hangitud enne 1940. aastat; AP-596, AP-597, koljud valmistatud EMÜ loomakliinikust pärit loomast 2012. aastal; AP-862, pässküüliku kolju (fotol) on valmistatud 2020. aastal
1. Orojan I. G. jt. 2014. Distribution of the European rabbit (Oryctolagus cuniculus) in Romania. Rabbit Genetics 4(1).
2. http://kyylikud.weebly.com/sissejuhatus.html
3. https://www.riigiteataja.ee/akt/12828512
4. MacDonald, D., W., Barrett, P. 2002.Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
5. https://www.medivet.co.uk/pet-care/pet-advice/heart-disease-in-rabbits/