Normaalanatoomia kogu sai alguse zootoomia e loomaanatoomia õppevahenditest, mis olid Vilniuse Medikokirurgiaakadeemia likvideerimise järel kingitud 1843. aastal Tartu Ülikoolile ja anti 1848. aastal vastasutatud Tartu Veterinaariakoolile (TVK). Kogu sisaldas 34 skeletti, 64 koljut, 47 lihas-, 30 kusesuguelundite, 24 meeleorganite, 100 embrüoloogilist preparaati jm. Õppekogud paiknesid Tartu Veterinaariakooli asutamise järel Tartu Ülikoolile kuuluvas nn Akadeemilise Musse majas, mida esialgse omaniku perekonnanime järgi kutsutakse tänapäevalgi Bocki majaks (toonane Jaani tänav, praegu Ülikooli 16).
Aastal 1856. soetas TVK õppehooned Vene tänavale Meltsiveski tiigi kaldale ning muuseum paiknes tollest ajast Vene tänaval Theatrum zootomicum’i teisel korrusel.
1873. aastal muudeti veterinaariakool Tartu Veterinaariainstituudiks (TVI). Sellega suurenes märgatavalt õppeasutuse eelarve, mis võimaldas hankida rohkem õppevahendeid. Eriti suureks paisusid kogud veterinaardistsipliinides, milles kasutati rohkesti näidismaterjale, nagu näiteks normaal- ja patoanatoomia.
Kogude praegusesse asukohta Eesti Maaülikooli hoonetekompleksi, Tähtvere väljal asuvasse Zoomeedikumi koliti 2001. aastal ning kogud said õppehoone järgi nime Zoomeedikumi kogud.
Normaalanatoomia harukogus säilinud vanimad preparaadid on teadaolevalt pärit 1853. aastast, nimelt akadeemik Alexander Theodor v. Middendorfi poolt TVK-le kingitud pronksist hobuse skelett ning inimese kõrva mulaaž.
Kogu loomariiki hõlmava võrdlevanatoomilise õppekollektsiooni koostas võrdlevat anatoomiat ja zooloogiat õpetanud prof Ludvigs Kundziņš aastatel 1887–1918. Selleaegne inventariraamat on tänini muuseumis tallel.
Prof L. Kundziņši ettepanekul ja osavõtul muretseti preparaadid enamasti Euroopa naturaalide kauplustest. Rohkesti telliti neid Napoli Zooloogiajaamast ja Berliini Akvaariumist. Tänaseks on kirjeldatud kogust Tartusse alles jäänud üpris vähe. Skelettidest on huvitavamad sipelgasiili, ilvese, jaaguari, lõvi, kaelkirjaku ja inimese oma.
Enamik selgroogsete loomade skelette (näiteks noore elevandi luud), koljusid ja kaavikuid evakueeriti koos kappide ja mikroskoopidega 1918. aastal Saratovisse, sh üks Euroopa paremaid veterinaarraamatukogusid (ligemale 30 000 köidet koos renessansiaegsete haruldustega). Saratovis said nad peatselt rajatud zooveterinaarinstituudi õppevaradeks.
Koljudest väärivad tähelepanu säga, kukkurhundi, koaala, kapibaara, paka, pesukaru, pringli, jõehobu, ahvide jt loomade koljud, kuigi neil on pahatihti alalõug kaotsi läinud. Anatoomia harukogus on ka üksikuid subfossiilseid luid ja nende fragmente. Tõenäoliselt muretses need aastatel 1868–1915 zootoomia ja füsioloogia prof Alexander Rosenberg, kahjuks on leiuandmed teadmata.
Osa skelette (lamav hobune, eesti maatõugu veis, eesti hobune) ja enamik koljusid on tsaariaegsed, osa koduloomade skelette on monteeritud 1960.–1970. aastatel dots Paul Saksa juhendamisel, nagu kaamel, pruunkaru, toonekurg, aga ka suure toodanguga lehmad Paavik ja Luiva.
Osa säilikuid on valmistanud üliõpilased toonase Üliõpilaste Teadusliku Ühingu tegevuse raames. Neid on juhendanud prof Elmar Vau ning dotsendid Valentina Kärner ja Paul Saks. Osale eksponaatidest on ajapikku jäänud alles vaid ajalooline väärtus, enamik on aga kasutatav nii õppe- kui ka teadustöös tänini.
Arvukad veresoonte ja närvide topopreparaadid on valmistanud peamiselt aastatel 1952–1969 vanemlaborant Amanda Sunberg, kes täiendas end sel alal Leningradi Veterinaariainstituudis prof N. Bogdaševi käe all. Ta valmistas seal koerast esimese veresoonte ja närvide preparaadi, mille tõi Tartusse. Samal perioodil on valmistatud ka kõik kuseelundite ning südame ja veresoonte korrosioonpreparaadid.
Zoomeedikumi kogusid on pidevalt hooldatud. 1980.–1990. aastatel selgitati dots Enn Ernitsa juhendamisel paljude muuseumipreparaatide päritolu ning täpsustati ja ajakohastati nende nimetusi. Koljude loomaliigilist kuuluvust on 1980. aastatel aidanud määrata zooloogid Rein Kuresoo ja Andrei Miljutin.
Aastatel 1997–2002 eksisteeris tollases Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskonnas omaette üksusena anatoomia, patoanatoomia ja ortopeedia kogude baasil moodustatud veterinaarmeditsiini muuseum, mida juhatas Velta Lokk.
Aastatel 2006–2008 tegeldi riikliku programmi „Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud” projekti raames Zoomeedikumi kogude põhjaliku inventeerimise, dokumenteerimise, korrastamise, andmebaasi loomise ja hoiutingimuste parandamisega (projekti juht Enn Ernits).
Kogude täiendamine sai uue hoo Zoomeedikumi kolimise järel, kaasaegsed prepareerimisruumid võimaldasid mitmekesistada anatoomiaõpet ning tänu heale koostööle maaülikooli loomakliinikuga täienes ka muuseumikollektsioon. Eriline koht me muuseumi arengus on Tallinna Loomaaial, mitmed sealsed asukad on leidnud postmortem koha meie luudekogus.
Muuseum võimaldab üliõpilastel süüvida anatoomia ajaloo ning elundkondade õppimisse. Teadusetegijad leiavad kogust vajalikku anatoomilist uurimis- ja võrdlusmaterjali; eriti tarvilik on see arheoloogilistel kaevamistel leitud loomaluude identifitseerimisel.
Kasutatud kirjandus
- E. Ernits. Veterinaarmeditsiini muuseum. Raamatust: Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskond 1848–1998. Tartu: Eesti Põllumajandusülikool, 1998.
- Zoomeedikumi kogud. Kujunemislugu ja ülevaade. Koostas Enn Ernits. Tartu: Eesti Maaülikool, 2009.