Otsingu teostamiseks sisestage märksõna otsingu lahtrisse ja vajutage klaviatuuril Enter klahvi kuni jõuate soovitud tulemuseni.
Üldmõisted
Endeemne liik ehk endeem on liik, mis esineb üksnes oma päriskodusel alal.
Invasiivne liik ehk võõrliik on inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistunud uue levikuala elupaikades, kus nad püsivad ja levivad edasi ning võivad ohustada looduslike liikide areaali ja arvukust, senist koosluste struktuuri ja tasakaalu ning aine- ja energiaringete teid toiduahelas.
Sooline dimorfism ehk kahekujulisus on nähtus, kus ühe liigi piires erinevad isas- ja emasloomad lisaks suguorganitele ka keha suuruse, kuju, värvuse jm poolest.
Mõõtmed
Kondülobasaalpikkus mõõdetakse koljul esimeste lõikehammaste juurekaelte vahelt kuni kuklapõntade tagumise piirini.
Tüvepikkus mõõdetakse ninaotsast (üle kolju) kuni sabajuureni.
Üldpikkus mõõdetakse looma ninaotsast sabalülide lõpuni.
Tasandid ja suunad
Distaalne (distalis) e kaugmine suund on jäsemete kirjeldamisel kasutatav termin. Mis osutab kerest kaugemal asuvat elundi osa. Distaalse vastandsuunaks on proksimaalne (proximalis) ehk lähimine suund, osutab kerepoolset osa. Terminid on kasutatavad kõigi kerest väljaulatuvate elundite, näiteks saba juures.
Dorsaalne (dorsalis) ehk selgmine, seljapoolne suund kirjeldab selgtasandi suhtes sellest seljapoolselt asuvat elundit või selle osa.
Dorsaaltasandid (plana dorsalia) ehk selgtasandidkulgeb mõtteliselt pea, kaela ja saba pikiteljega ning looma seljaga, samuti käe- või jalaseljaga paralleelselt. Neid võib olla lõpmatu hulk.
Kaudaalne (caudalis) ehk sabamine, sabapoolne suund kirjeldab ristitasandi suhtes sellest sabapoolselt asuvat elundit või selle osa.
Kraniaalne (cranialis) ehk koljumine, koljupoolne suund kirjeldab ristitasandi suhtes sellest peapoolselt asuvat elundit või selle osa.
Lateraalne (lateralis) ehk külgmine suund kirjeldab mediaantasandist kaugemal asuvat elundit või selle osa.
Mediaalne (medialis) ehk keskmine suund kirjeldab mediaantasandile lähemal asuvat elundit või selle osa.
Mediaantasand (planum medianum) ehk keskpidine tasand on mõtteline tasand, mis jagab keha võrdselt vasakuks ja paremaks pooleks.
Palmaarne (palmaris) ehk pihkmine on eesjäseme randmeliigesest allapoole, eesjala tagapoolne pind ning suunaterminina selle poole suunatud elund või selle osa.
Rostraalne (rostralis) ehk ninatipmine on pea piirkonna elundite kirjeldamises kasutatav suunatermin, mis osutab ninatipu poole.
Sagitaaltasand (plana sagittalia) ehk eest-taha-tasand kulgeb mõtteliselt paralleelselt mediaantasandiga ning neid võib olla lõpmatu hulk.
Transversaaltasandid (plana transversalia) ehk ristitasandid paikneb mõtteliselt pea, kaela, kere, saba ja jäsemete, samuti elundite või nende osade pikitelje suhtes risti. Neid võib olla lõpmatu hulk.
Ventraalne (ventralis) ehk kõhtmine, kõhupoolne suund kirjeldab selgtasandi suhtes sellest kõhupoolselt asuvat elundit või selle osa.
Skelett
Aba- (scapula) ehk labaluu on kolmnurkne lameluu õlavöötme skeletis. Abaluul eristatakse kolme serva ja kolme nurka. Selgmisele servale kinnitub abaluukõhr (cartilago scapulae), selle vastassuunas asub liigeseõõnis (cavitas glenoidalis), mille kaudu liigestub abaluu õlavarreluu-peaga. Abaluu kitsamat osa nimetatakse abaluukaelaks (collum scapulae).
Kodarluu (radius) on küünarvarre skeletti kuuluv lamesilindriline ja keskosas ettepoole kumerdunud luu.
Karnivooridel ja seal on kodarluu täies pikkuses välja arenenud ning omavahel liikuvad. Sõralistel ja kabjalistel on kodarluu tugevamini arenenud ning küünarluuga liikumatus seoses.
Kukruluu (ossa marsupialie, s. praepubica) ehk eessüleluu on kukkurloomadele iseloomulik vaagnavöötme kõhtmises osas paiknev luu. Kukruluu suundub pea poole.
Kämblaluud (ossa metacarpalia) on toruluud, mis moodustavad kämbla. Tänapäeva loomadel on kämblaluude arv ja arengutase erinevad.
Karnivooridel on viis kämblaluud, millest pikimad on III ja IV. Esimene kämblaluu on keskmistest ligikaudu 3–4 korda lühem. Sigadel on neli kämblaluud, I kämblaluu on hääbunud ning II ja V luu on teistest tunduvalt lühemad. Mäletsejalistel on täielikult välja arenenud III ja IV kämblaluu, mis on omavahel liitunud. I ja II kämblaluu on mäletsejalistel hääbunud ning V luu on taandarenenud. Hobustel puuduvad I ja V kämblaluu. II ja IV luu on taandarenenud, neid nimetatakse tikkelluudeks, mis ulatuvad orgikujuliselt III kämblaluu alumise kolmandikuni.
Küünarluu (ulna) on küünarvarre skeletti kuuluv luu, mis pikkuselt ületab kerele lähemast otsast kodraluud.
Küünarluu on loomaliigiti erineva arengutasemega. Karnivooridel ja seal on küünarluu täies pikkuses välja arenenud. Kassidel ja vähemal määral koertel on kodar- ja küünarluu teineteise suhtes liikuvad, sigadel on kodar- ja küünarluu sidekoeliste struktuuride tõttu muutunud liikumatuteks. Mäletsejatel ja hobustel on küünarvarre luud teineteisega liitunud noores eas sidekoe ja vanemas eas luukoe abil.
Liitumus (symphysis) ehk sümfüüs on liigese tüüp, kus luud on katkematult ühendatud tiheda sidekoe või kõhre vahendusel. Sümfüüs esineb näiteks paariliste puusaluude ning enamiku selgroolülide vahel.
Pöialuud (ossa metatarsalia) on tagajala skeleti luud, nende arv ja arengutase on loomaliigiti erinev. Esialgu oli loomadel viis pöialuud.
Karnivooridel I pöialuu taandarenenud, sigadel on neli pöialuud, mäletsejatel on arenenud III ja IV pöialuu, mis on omavahel kokkukasvanud, hobusel on arenenud vaid III pöialuu (II ja IV taandarenenud).
Pöialuud sarnanevad kämblaluudega, kuid on veidi pikemad, ümarama ristlõikega ja mõnevõrra massiivsemad.
Rangluu (clavicula) on õlavöötme skeleti luu, mis karnivooridel on säilinud väikese rudimentaalse luukesena ja teistel loomadel kõõlustriibuna õlavarre-pea lihases.
Seesamluu (os sesamoideum) ehk helmesluu on lihaskõõluse kinnitumiskoha lähedal paiknev siledapinnaline luuke, mis suurendab lihase kinnitumisnurka. Suurim seesamluu on reie nelipealihase kõõluses paiknev põlvekeder (patella).
Selgroolülid. Selgroo (columna vertebralis) moodustavad kaelalülid (vertebrae cervicales – C), rinnalülid (vertebrae thoracicae – T), nimmelülid (vertebrae lumbales – L), ristluulülid (vertebrae sacrales – S) ja sabalülid (vertebrae caudales – CA).
Vaagen (pelvis) koosneb paarilistest puusaluudest (ossa coxae), ristluust (os sacrum) ja esimesetest sabalülidest. Puusaluud on omavahel ühendatud vaagnaliiduse (symphysis pelvina) abil. Kumbki puusaluu (os coxae) on kokku kasvanud kolmest luust: niudeluu, süleluu ja istmikuluu. Viimaste liitumiskohal paikneb reieluuga liigestumiseks puusanapp.
Kolju
Ajukolju on kolju osa, mis ümbritseb koljuõõnes paiknevat peaaju ja esiku-teo elundit. Ajukolju luud (ossa cranii) on paarilised kiiru-, oimu-, otsmiku- ja tiibluud ning paaritud kukla-, kiiruvahe-, sõel-, põhi- ja eeskiilluu ning sahkluu.
Alalõuaharu (ramus mandibulae) on selgmiselt suunatud alalõua osa, millel eristatakse alalõuanurka (angulus mandibulae), oimuluuga liigestuvat põntjätket (proc. condylaris) ja varesenokkjätket (proc. coronoideus) oimulihase kinnitumiseks.
Alalõuakeha (corpus mandibulae) on alalõualuu osa, millele kinnituvad hambad. Kõhtmises servas paikneb näosoontesälk, mille kohalt saab suurematel loomadel pulssi lugeda.
Alalõualuu (mandibula) ehk mandiibul on tugev kolmnurkse kujuga paariline luu. Alalõualuul eristatakse alalõuakeha ja -haru.
Alveolaarjätke (processus alveolaris) ehk sombujätke on ülalõualuu jätke, mis suundub ülalõuakehalt allapoole. Jätkes paiknevad hambasombud (alveoli dentales) ehk alveoolid, kuhu kinnituvad ülemised purihambad ja kihvad.
Kiilluud on ajukolju baasil paiknevad paaritud luud, mis sünnijärgselt omavahel liituvad.
Põhikiilluul (os basisphenoidale) eristatakse keha, kaht tiiba ja kaht tiibjätket ning tema ajupinnal asub ajuripats.
Eeskiilluu (os pr(a)esphenoidale) asetseb põhikiilluust rostraalselt, luul eristatakse keha ja kahte tiiba, milles on mitmeid mulke ajust
lähtuvatele närvidele.
Kuklatagusehari (crista nuchae) moodustub kuklaluul ristipidise luulise servana kiskjaliste, sea ja hobuse kuklasoomuse üleminekul koljulaele.
Kõvasuulagi (palatum durum) on suulae eesmine liikumatu osa, mille luulise aluse moodustavad lõikehammasteluu ja ülalõualuu suulagijätke ja suulaeluu horisontaalleste.
Ninaluu (os nasale) on paariline näo luu, mis katab ninaõõnt ülalt.
Ninakrbikud – dorsaalne, ventraalne ja keskne ninakarbik – koosnevad õhukestest mulgustunud ja rullunud luulestmetest. Dorsaalne ja keskne ninakarbik kuulubad sõelluu koosseisu, ventraalset nianakarbikut moosustav ninakarbikuluu kinnitub ülalõualuule. Ninakarbikud täidavad enamiku ninaõõnest ja limaskestaga kaetult suurendavad ninaõõne funktsionaalset pinda.
Nurgajätke (proc. angularis) esineb lihasööjate alalõualuu alalõuanurgas suunaga tahapoole.
Näokolju moodustavad näo luud (ossa faciei), mis piiravad nina- ja suuõõnt. Nende hulka kuuluvad sarna-, pisara-, nina-, ninakarbiku-, kärsa-, ülalõua-, lõikehammaste-, suulae-, alalõua- ja keeleluu. Peale kahe viimase on näo luud isekeskis ja ajukoljuga seostunud liikumatuks tervikuks. Neist kärsa- ja keeleluu on paaritud luud.
Oimuluu (os temporale) moodustab ajukolju külgseina ja osaleb oimuaugu moodustamisel. Koosneb kolmest osast: kaljuosa, trummiosa ja soomusosa.
Kaljuosa (pars petrosa) ehk kaljumik kuklaluuga piirnev oimuluu osa, mis on sisekõrva asukohaks.
Trummiosa (pars tympanica) paikneb kaljuosa baasil ning on keskkõrva asukohaks. Trummi- ja kaljuosa vahel paikneb õhukeseseinaline trummipõiend (bulla tympanica).
Soomusosa (pars squamosa) on mitme jätkega kumer õhuke luuplaat, mis liigestub alalõualuuga.
Otsmikusoomus (squama frontalis) on otsmikuluu alaosa, mis moodustab ajukolju eesseina ja koljulae eesmise osa. Mäletsejalistel eristub sellel ka sarvjätke.
Pisaraluu (os lacrimale) paikneb silmakoopa eesnurgas, eraldab silmakoobast ninaõõnest.
Põndakõrvaljätke (processus paracondylaris) on tugev jätke kuklaluul kuklapõndast (liigestub esimese kaelalüli ehk atlasega) külgmiselt kaelalihaste kinnitumiseks.
Sarnakaar (arcus zygomaticus) moodustub sarnaluu oimuluu sarnaluumise jätke ja sarnaluu oimuluumise jätke ühinedes. Sarnakaar määrab kolju üldise laiuse.
Sarnaluu (os zygomaticum) ehk sügomaatluu on paariline näo luu, mis osaleb näokülgede ja silmakoobaste moodustamisel.
Trummipõiend (bulla tympanica) on oimuluu trummi- ja kaljuosa vahel paiknev õhukeseseinaline põiend, mis moodustab keskkõrva trummiõõne ventraalse osa. Temast algab neelu suunduv kuulmetõri. Trummipõiendite ülesanne on teravustada väga madalate ja väga kõrgete sageduste tajumist ning nende kuju on loomaliigiti erinev.
Vahekiiruluu (os interparietale) paikneb paaritu ajukoljuluuna kolju keskpidises tasandis kukla- ja kiiruluude vahel, luu suurus varieerub loomaliigiti. Väliselt moodustab osa välimisest sagitaalharjast, koljuõõnes aga osa suur- ja väikeaju eraldavast väikeajutelgist.
Varesenokkjätke (processus coronoideus) ehk koronoidjätke asub alalõualuuharul, jätkele kinnitub oimulihas.
Küünarluul esinevad varesenokkjätked, kuid nende nimetusse lisandub täpsustus keskmine ja külgmine varesenokkjätke (processus cornoideus: medalis et lateralis).
Välimine sagitaalhari (crista sagittalis externa) kõrgub lihatoiduliste loomade ja hobuse otsmiku keskel, kiiruluude liitumiskohal ja kiiruvaheluul kuni kuklaluu kuklataguseharjani. Harjale kinnitub oimulihas.
Hambad
Akrodontsus on hammaste kinnitumine lamedale luuservale. Esineb kaladel ja kahepaiksetel.
Bunodontsete hammaste krooni sulguspinnal on mitu madalat nüri köpru. Sellised hambad esinevad kõigesööjatel (primaadid, siga, karu).
Diasteem ehk hambalaie on lõike- või kihvhammaste ja purihammaste vahele jääv tühik nii üla- kui alalõuas. Lõualuudel on selles piirkonnas hambutu ehk interalveolaarserv. Hambalaie on tekkinud lõualuude pikenemise või hammaste taandarenemise tulemusel. Hambalaie esineb jäneselistel, närilistel, mäletsejalistel jt.
Hambapinnad.
Esikmine pind (facies vestibularis) on suuesiku poole jääv hambapind.
Keelmine pind (facies lingualis) on vastu keelt paiknev hambapind.
Sulguspind (facies occlusalis) on ülemise või alumise hamba pind, mis lõugade sulgemisel puutub kokku vastaspoolega.
Kokkupuutepind (facies contactus) tekib ühe hambakaare kahe kõrvuti oleva hamba kokkupuutekohas.
Hambavalem on looma hammastiku ülesmärkimise viis, kus valemi vasak pool näitab ülemise hambakaare vasakus suupooles olevate hammaste arvu liigiti ning kaldkriipsust paremal olevad arvud näitavad alumise hambakaare vasakus suupooles olevate hammaste esinemist liigiti. Jäävhammaste üldvalem: I.C.P.M/I.C.P.M., kus I tähistab lõikehambaid ehk intsisiive (dentes incisivi), C kihvu (dentes canini) ehk silmahambaid, P eespurihambaid (dentes premolares) ehk premolaare ning M purihambaid (dentes molares) ehk molaare. Lihtsuse mõttes on valemis hammaste arv tähiseta. Kui vastavat liiki hammast loomarühmal ei esine, märgitakse 0. Inimese hammastikku märgitakse üles hambaskeemiga, kus kirjas kõik neli suupoolt. Sama süsteem on mõistlik hammaste sarnastumise tõttu kasutada ka loomade hammaste kirjeldamiseks. Näiteks mäletsejate kihva muutumine lõikehambaks.
Heterodontsus ehk erihambalisus on tekkinud fülogeneesi käigus kuna eri kujuga hambad täidavad erinevaid ülesandeid.
Homodontsuse ehk võrdhambalisuse puhul on hammastik ühesugune, sest hammaste ülesandeks on vaid toiduhaaramine. Võrdhambalisus esineb alamatel selgroogsetel, imetajatest on homodontne hammastik hammasvaalalistel.
Kihvad e kihvhambad on suhteliselt lihtsa ehitusega ühe juurega, enamasti enesekaitseks ka ründamiseks kasutatavad hambad. Mäletsejalistel on nad muutunud lõikehammaste sarnaseks.
Kiskhambad (dentes sectorii) esinevad lihasööjatel, ülalõuas on selleks neljas eespurihammas (P4) ja alalõuas esimene purihammas (M1). Kiskhambad on teistest tugevamad ja suuremad, neid kasutatakse saagi tükeldamiseks, luude ja kõõluste purustamiseks.
Kõrgekroonilised ehk hüpsodontsed hambad on välispinnal paikneva tsemendi tõttu pruunikad ning neil jaguneb hambakeha suhteliselt kõrgeks igemest väljaulatuvaks osaks, mida nimetatakse ka kliiniliseks krooniks, ning lühemaks, hambasombus paiknevaks kliiniliseks juureks. Neil puudub hambakael. Kõrgekroonilised hambad kasvavad pikkuses enamasti kogu eluea ning kui kasv vananedes peatub, neile võivad kasvada lühikesed juured (nt. hobuse purihammastel). Kõrgekroonilised on hobuse ja mäletsejate purihambad, näriliste, küülikute hambad ja elevantide võhad.
Lõikehambad (dentes incisivi, lühend I) ehk intsisiivid on kõige eesmisemad ehk ninatipmised hambad, nende ülesandeks on toidu haaramine, kinnihoidmine ja tükeldamine. Imetajatel paiknevad alumised lõikehambad alalõualuudes, ülemised aga lõikehammaste- ehk intsisiivluudes. Lõikehambad on suhteliselt lihtsa ehitusega ühejuurelised hambad. Mäletsejatel ülemised lõikehambad puuduvad.
Madalakroonilistel ehk brahhüodontsetel hammastel on emailiga kaetud madal kroon ja hästiarenenud juur. Krooniõõs ja juurekanal on täidetud hambasäsiga. Madalakroonilised on kõik inimese, sea, kiskjaliste hambad ning ruminantide lõikehambad.
Pleurodontsus on hammaste kinnitumine luus esineva renja süvendi servale. Esineb madudel ja sisalikel.
Purihambad (dentes molares, lühend M) ehk molaarid ja eespurihambad (dentes premolares, lühend P) ehk premolaarid on tagumised hambad toidu peenestamiseks. Eespurihambad ilmuvad suhu varem, esialgu piimahammastena, purihambad ilmuvad hiljem ning kohe jäävhammastena. Piimahambad asenduvad jäävhammastega. Purihammastel on mitu juurt, mis tugevdab nende kinnitumist lõualuusse. Taimetoiduliste eespurihambad on molariseerunud, st muutunud purihammaste sarnaseks, suurendades mälumispinda. Lihatoidulistel loomadel on purihambad osaliselt redutseerunud, sest nad ei mälu toitu kuigi põhjalikult.
Sekodontsete hammaste sulguspinnal on mitu teravat köpru, mille tipud on ühendatud teravate harjadega. Sellised hambad esinevad karnivooridel (koer, kass).
Linnud
Abaluu (scapula) on linnul teistest õlavöötme luudest nõrgim, ta suundub selgroost lateraalselt roiete kohal tahapoole ning seostub kerega lihaste varal.
Ajukolju on kolju osa, mis ümbritseb koljuõõnes paiknevat peaaju ja esiku-teo elundit. Ajukolju kui terviku moodustavad koljulagi, välimine ja sisemine koljupõhimik, kolju- ja trummiõõs ning silmakoobas. Ajukolju luud (ossa cranii) on põhikukla-, väliskukla-, ülakukla-, põhikiil-, külgkiil-, kõrvalkiil-, soomus-, kõrva-, kiiru-, otsmiku- kesksõel-, välissõel- ja pisaraluu.
Jooksmeluu (tarsometatarsus) ehk kanna-pöialuu on lindudel jooksme ehk kanna-pöia luuliseks aluseks. Kannaluude keskne ja alumine rida on liitunud II…IV pöialuuga. Jooksme pikkus määrab linnu sammupikkuse.
Kaarnaluu (coracoideum) on linnu õlavöötme tugevaim luu, mis ühendab õlaliigese rinnakuga. Esineb iseseisva luuna ka roomajatel ja ürgimetajatel. Enamusel imetajatest liitub kaarnajätkena abaluu koosseisu.
Nokk (rostrum) vastab imetajate lõugadele ning on kaetud sarvestunud nokatupe (rhamphotheca) ehk ramfoteegiga. Noka luuliseks aluseks on ülanokal ees-ülalõualuu (os premaxillare) ja noka külgedel paiknev väike paariline ülalõualuu (os maxillare); alanoka luuliseks aluseks on paarilised alalõuad (mandibula), mis on kokku kasvanud enamasti kuuest luust.
Näokolju moodustavad näo luud (ossa faciei), mis on linnul ajukoljuga liikuvas ühenduses. Linnu näokolju moodustavad kolm paaritut ja seitse paarilist luud: ees-ülalõua-, ülalõua-, nina-, suulae-, sahk-, tiib-, sarna-, ruutsarna-, ruut- ja alalõualuu. Näokolju suurus sõltub noka suurusest ja toitumisviisist.
Päranipu (uropygium) moodustab saba lihaselise alaosana paariline tüürsulesibul (bulbus restricium) tüürsulgedega. Enamikul lindudel esineb selles piirkonnas ka päranipunääre (glandula uropygialis), mille õlise nõrega võiab lind oma sulestikku märgumise vältimiseks.
Pöiakannus (calcar metatarsale) esineb isaskanalistel, selle luuliseks aluseks on jooksme- ehk kanna-pöialuukeha teravatipuline kannus- (processus calcaris) ehk kalkaarjätke. Pöiakannuse pikkuse järgi saab kindlaks teha linnu vanust.
Rangluu (clavicula) on linnul paariline ning moodustavad omavahel liitudes kaarja harkluu. Rangluu tugevus on seotud linnu lennuvõimega.
Rinnak (sternum) ühendab tiivad kere skeletiga moodustades ühtlasi kere ventraalse seina toe. Kere keskjoonelt suundub rinnakult ventraalselt rinnakukiil, mis on lennulihaste kinnituskohaks ning selle suurus seostub linnu lennuvõimega.
Sääre-kannaluu (tibiotarsus) ehk tibiotarsus on linnu skeleti pikim luu, milles sääreluu alumise osaga on liitunud kanna ülemise rea luud. Luu külgmisele pinnale kinnitub temast poole lühem ogajas pindluu.